Arvustus. Indreku patud on unustatud, kuid pruudid selle eest meeles

Pärnu suveteater
Pärnu suveteater "Indrek ja heledad hääled"

Pärnu Suveteater on ette võtnud Anton Hansen Tammsaare ja seda täiesti uues kuues. "Indrek ja heledad hääled" lavastuses (lavastaja-dramaturg Tiit Palu) on juba tuttavatest lugudest kokku laenatud tegelased Kõrboja Anna (Terje Pennie), Juudit (Piret Laurimaa) ja Tiksi (Lena Barbara Luhse), kes kõik on otsustanud veeta oma nädalavahetus Indreku (Oskar Seeman) Põrgupõhja puhkekeskuses.

Teadupoolest pole Tammsaare naistegelastel kunagi elus suurt õnne olnud ning armuvaludest ja minevikuarmidest ei pääseta ka siin. Lisaks Tammsaare-Palu värvikatele naistele uitab aeg-ajalt ringi salapärane töömees/Carl Robert Jakobson (Sepo Seeman). Eeldused meeleolukaks õhtuks on olemas.

Indrek ja Tammsaare naiste emantsipatsioon

Lavastuse tegelastest on kõige tuttavam ilmselt "Tõe ja õiguse" Indrek, kuid Seemani Indreku kohta ei saa öelda, et ta oleks otse raamatu lehekülgedelt Jakobsoni talumuuseumi hoovile ilmunud. Impulsiivset ja iroonilist Indrekut ei maksa oodata. Põrgupõhja uus peremees andis endast parima, et klientide tuju üleval hoida ning sealjuures oli tal samm väle ning naeratus suul. Oma mineviku patud oli ta unustanud, kuid pruudid olid selle eest meeles. Naistega oli Indrekul lööki ka lavastuses, nimelt otsustasid kõik puhkekeskuse külastajad šarmantse peremehe kaasabil oma armuvalu leevendada ning tegid temast oma ihade objekti, kuid siingi aitas noormehe hädast välja kiire jooksusamm. Jakobsoni roll oli lavastuses üsna episoodiline. Ka sisulises mõttes tundus, et tegelikult oleks saanud ta sama hästi olemata jääda. Eelkõige oli ta mõningase koomika looja ning side etenduspaiga ja lavastuse vahel. Vihjati ka tema ja Indreku vahelisele konfliktile, kuid tüli ja selle päritolu jäid lahendamata.

Kõrboja Anna jaoks oli vahepealne aeg möödunud põnevalt. Aastaid suurlinnades elu nautinud proua meenutas rohkem suvitajat filmist "Siin me oleme", kui Kõrbojale peremeest otsivat naist. Teatraalsust lisasid sagedased unistava pilguga kaugusesse suunatud repliigid ning suured žestid. Raamatulembus ajendas teda looma kontakti töömehega, kelle ta tituleeris Lugejaks, kuid üldiselt oli proua fookuses Indrek ning mure tema silmade pärast. Esimese vaatuse natuke naiivsest vanaprouast sai teises vaatuses elukogenud naine, kelle soov tegelaste hingeelu analüüsida mingil kujul ka teostus.

Juuditi esimesed sammud laval olid enesekindlad ning uhked. Käsi pussil, ilmus naine Indreku juurde "tööülesandele", otsis oma igaõhtust Olovernest, kelle ohverdamisega oma verejanu rahuldada. Kolmest naisest tundus just Juudit enim sarnanevat Tammsaare algupärase tegelasega, kelle kohta on näidendis öeldud, et ta kõneleb nagu mees. Ka Laurimaa Juuditit võis sarnaselt kirjeldada ning ta jõulisusega kaasnes ka märgatav teravus ja oht, mille tõttu oleks puhkekeskuse avamine võinud mitmeti lõppeda. 

Jutustusest "Kärbes" pärit Tiksi oli ilmselt lavastuse tegelastest kõige vähem tuntud. Otse Tartu bussilt tulnud tütarlaps tõi seltskonda noorusliku, lausa teismelist meenutava energia ning Poola "nektari", mis peagi ka ülejäänud seltskonnal keelepaelad valla päästis. Tiksi oli hinges tõeline romantik. Hoolimata sellest, et tüdruk oli pidanud mitmetes peigmehe kandidaatides pettuma, lootis ta siiski kohata seda ühte õiget. Luhse Tiksi oli ülevoolav, naiivne ning võib isegi öelda, et rumal, kuid seda täpselt piiri peal. Algupärane tegelane tundus pigem lapselik ja siiras, kes vajadusel võib ka nõelata. Samas sidus Tiksi ülevoolavus seltskonna tervikuks ning leevendas ka tekkinud pingeid.

Seeman mängis Indreku välja tundlikult. Paaril korral avanes ka noormehe hingelaad ning tundus, et õrnahingeline raamatukangelane pole päris kaduma läinud. Kõik naistegelased olid üheplaanilised, võimendatud, karikatuursed ja ülevoolavad. Selliste tegelaste puhul on kerge üle mängida ning niigi piirpealsed tegelased võivad muutuda talumatuks. Seda siiski ei juhtunud, naiste trio mängis vankumatu meelekindlusega oma tegelased välja. Sisuliselt üllatuslikul ja äkilisel kombel leidsid nad ka lõpliku vabanemise oma mineviku kammitsaist, mida Tammsaare harva oma naistegelastele pakkus.

Vigurid intertekstuaalsuse ja metafiktsionaalsusega

Intertekstuaalsust tõotas juba tegelaste valik ning veel mitmekesisemat põimingut Tammsaare erinevate teostega lubas ka kavaleht, kuid tegelikult mängiti kõigi Eesti vähegi tuntud tüvitekstidega. Viidatati nii Lutsule, Liivile, Gailitile kui ka paljudele teistele. Kui esimese vaatuse ajal tundus, et piirdutud on siiski Tammsaare endaga ning mõned teised naljad olid sisse pandud, sest võimalus tundus liiga hea, et käest lasta, siis teise vaatuse ajal lasti kraanid valla ning kirjanduslikke viiteid tuli vasakult ja paremalt. Selle võiks peaaegu andeks anda, kui osade viidete puhul poleks tegijatel tekkinu mure, kas vaataja ikka aru saab, kellest või millest parasjagu jutt käib.

Laval Tammsaare kogutud teoste lugemine oli magus võimalus publiku muige teenimiseks ning raamatute ilmumine rekvisiitide kujul oli üsna ootuspärane. Küll aga tekitas see huvi, mil viisil on mängitud metafiktsionaalsusega. Nagu eelnevalt mainitud, ei olnud tegelased vähemalt oma iseloomu poolest üks ühele koopiad algupärastega. Seda enam üllatas, et nende taustalugudele oli suures osas truuks jäädud. Arvestade, et Anna suure raamatusõbrana muudkui vana "klassikat" luges ning Tammsaare teoseid täis kohvri avas, üllatas, et tema enda elulugu talle kunagi raamatus vastu polnud vaadanud. Ka ei andnud keegi mõista, et nad oma raamatutegelase staatusest teadlikud oleksid olnud. Samas märkused, nagu oleksid tegelased üksteise kohta kuskilt midagi lugenud, olid sagedased.

Esialgu paistis, et tegelased olid tõstetud lihtsalt 21. sajandisse – ilutses ju Indreku käelgi nutikell ning Juudit oleks võinud olla rahuvalvaja Lähis-Idas. Peagi heideti eelnevalt kehtestatud reeglid kõrvale: Anna vanus oli tegelikult kolmekohaline ning Juudit lausus repliike nagu "meil Piiblis…". Kõik see muidugi lisas veelgi üldisele lõbusale meeleolule ning kui lõpuks jõuti Carl Robert Jakobsoni neljanda isamaalise kõneni tundus, et kõik on võimalik. Metafiktsionaalsus piire ei tunnistanud ning nalja nimel oli kõik lubatud.

Kokkuvõttes oli tegemist lõbusa teatriõhtuga. Kuigi teises vaatuses anti nii mõnegi viitega kiusatusele järele ning paari stseeni eesmärk oli ainult publikut naerutada, sisuline põhjendatus või loogilisus polnud primaarne, hoiduti tervikuna labastest naljadest ning ka kraavi keegi kaevama ei hakanud. Loodetavasti aitasid heledad hääled leevendada nii mõnegi vaataja kohustusliku kirjandusega kaasnenud traumat ja julgustasid (taas)kohtuma eesti kirjanduse värvikate tegelastega.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: