jõed tõusevad üle kallaste
havid tulevad tagasi nurmedele
lehmakarjade asemele
voortest saavad saared
majadest majakad
meist majakavahid
kes me igatsesime lastena merd
oskamata ujuda

võib-olla sellepärast saimegi
mere ilma soola
tuletornid tornide ja tuleta
ainult ääretu rohekashalli veevälja
ja maailmalõputühjuse
ja ikka, ikka ei oska me ujuda
istume igaüks oma maja trepil
ja ehitame igatsusest õnge

**

mis inimesed

me olime lastena vabapidamisel
ja kui tuli aeg meid viimaks puuri panna
avastati, et me ei mahu ära
jäimegi mööda metsi ja põlde kolama
kolame praegugi
kuigi metsi on nüüd vähem ja põldude asemel võsa
tammume karudena mahajäetud õunapuuaedades
ulume huntidena hallaudus
ja kui vahel harva satume külapoodi
näitame sosistajatele hambaid
ei, nii ei saa ikka elada, ühmatakse
kuidas küll, mis inimesed
meie vaatame neid ja mõtleme täpselt sedasama