Kõigepealt palju õnne sulle, kohe-kohe on ilmumas sinu debüütluulekogu "Vihma ja kurbuse maja"! Mul on olnud au seda natukene juba sirvida ka. Kuidas ta sündis?

Sündis päris pika aja jooksul. Kõige esimest varianti hakkasin kokku panema juba 2019. aasta sügisel. Muidugi on aja jooksul väga palju muutunud. Praegusel kujul on ta kusagil aastakese olnud. Eelmise aasta mais võtsin selle uuesti ette. Mul oli vahepeal tekkinud nii palju uusi tekste ja mitmed vanemad olid aegunud. Sellise aastakese olen saanud ikka nokitseda ja toimetada ja seda latti olen kogu aeg tõstnud.

Kui palju erineb peatselt trükis ilmuv raamat esimesest mustandist?

Esialgsest versioonist jäid alles pooled tekstid. Nii et ta on, ütleme niimoodi, pool ja pool, vanemad ja uuemad tekstid. Kuigi muidugi on ka paljud vanemad tekstid uue kuue saanud. Päris palju on olnud ümberkirjutamist ja toimetamist. Esimese jah-sõna Värskest Rõhust ma sain 2020. aasta lõpus, nii et poolteist aastat sai seda oodata. Samas ma arvan, et kõik need viivitused ja edasilükkamised on tulnud kasuks, just selle lati tõstmise pärast. See on andnud võimalust kõvasti toimetada, ka luuletajana areneda, sest tegelikult ei ole ma kuigi kaua luuletusi kirjutanud. Kui ma seda esialgset varianti kokku hakkasin panema, siis ma olin tõsiselt luuletusi kirjutanud ainult paar aastat. Nüüd tagantjärele mõtlen, et jumal tänatud nende viivituste eest.

Sa ütlesid, et jõudsid alles mõni aasta tagasi luule kirjutamiseni. Mis sind sütitas?

Ma arvan, et esimesed luuletused jäävad kusagil kümne aasta tagusesse aega. Minuga on selles mõttes kummaline lugu, et kui teismelisena kirjutavad ka paljud need, kellest luuletajat ei saa, siis mina ei kirjutanud teismelisena mitte ühtegi luuletust. Olin juba ülikoolis hea mitu aastat olnud, kui hakkasin esimest korda proovima. Aga esimesed viis-kuus aastat kirjutasin lihtsalt niisama, ilma igasuguse avaldamisplaanita. Lapsena unistasin ikka sellest, et minust saab romaanikirjanik, ega ma teismelisena ja veel ülikooliski ei lugenudki väga palju luulet. Nii et kui algul ise vaikselt kirjutama hakkasin, ega siis ei saanudki väga hästi välja kukkuda. Praeguseks olen kindlasti oma häälele lähemale jõudnud.

Keda sa oma eeskujudeks pead? Või kellega oma luulet ise võrdled?

Eeskujudega on keeruline. Mul on tunne, et kui ma ise näen mingit mõjutust, siis juba mõtlen, et kas ma ei lähe liiga kaugele, et kas ma liigselt ei jäljenda. Aga ma usun, et need autorid, keda ma meeleldi loen, küllap nemad ikka mõjutavad. Lugeda meeldib muidugi Kaplinskit, aga kellele ei meeldiks. Nii-öelda elavatest klassikutest loen alati hea meelega Hasso Krulli. Eeskujudena võib nimetada Carolina Pihelgat, Maarja Pärtnat. Meeldib veel Lauri Sommeri, Timo Marani ja Mathura tekstide temaatika. Naudin ka Triin Paja ja sinu luuletusi, kus ma tajun sarnasusi endaga. Märksõnad on kindlasti loodus ja lüürilisus, ma arvan, mis on ka ilmselgelt minu luules olemas.

Ma usun, et siin elades olekski raske kirjutada nii, et kõik see loodus, mis sind ümbritseb, loomingust kõrvale jääks.

Eks mul on üksikud linnaluuletused ka. Ülikooli ajal elasin päris mitu aastat linnas, Tartus. Aga see keskkond ei ole ikkagi enam nii tuttav. Loodus ikkagi tahes või tahtmata pressib minu luuletustesse ka.

Looduse kõrval on sinu luules olulisel kohal lapsepõlvepildid. Isiklikud seosed ja omaenda kogemused, mis selles keskkonnas on. Ei ole ju ainult looduskirjeldus.

Eks luuletajatele ikka meeldib otse või kaude endast kirjutada. Me ikkagi mõtleme nendele asjadele ja see pakub põnevat ainest. Sellist hästi isiklikku, päris üks ühele minu enda kohta käivaid luuletusi mulle eriti kirjutada ei meeldi. Olen pigem eraklik inimene ja see tundub justkui liigne enese paljastamine. Pigem on isiklik elukogemus just mingite värvikate detailide, helide, lõhnade kaudu tekstidesse põimitud. Pildid minevikust, mille põhjal kirjutan uue loo. Üks luulekogu teemadest ongi just see, kuidas need lapsepõlvepildid mälestustesse on jäänud. Mida sa üldse mäletad, kui palju on seal tõde ja kui palju on see mingi lugu, mida sa oled endale jutustama hakanud. Lapse maailm on iseenesest selline põnev ja natukene hämar koht, kus on huvitav ringi kaevata.

Kui palju sa kaevamistööd tehes oled leidnud sahtleid, mis on varem jäänud avamata? Mälestuskilde, mis suuremaid küsimusi tekitavad?

Mind üllatas, et väga tugevalt kerkis mu lapsepõlvega seoses esile just religiooni teema. Ma ei teagi, kas see oli juba lapsepõlves seal olemas või ma olen selle nüüd hiljem sinna istutanud, kui mul on olnud aega end selles maailmas positsioneerida. Võib-olla on vaja mingit psühhoanalüütikut, et mõista, mida see täpselt tähendab. Võib-olla peab veel kirjutama. Veel kaevama natuke. Arvan, et see on alles pealispind.

Mulle jäi luuletustest silma ka kirikute pelgamine. Selline tunne, et religioon on tähtis, justkui kogu aeg kõrval, aga sellele ei julge päris otse silma vaadata.

Olen alati olnud kusagil kartuse ja aukartuse vahel. Võib-olla on see osaliselt tingitud sellest, et lapsena ma ei osanud ennast kusagile paigutada. Et oled sa siis kristlane või pagan. Lapsena käisime jõulude ajal ikka kirikus, ja alles täiskasvanuna taipasin, et see tundub kuidagi võlts, et minu koht ei ole siin. Mäletan, et meil oli kodus illustreeritud piibel, mille illustratsioonid olid minu jaoks väga kohutavad.

Ülikoolis õppisid kirjandusteadust ja oled kriitikat kirjutanud, eks?

Alustasingi kriitikuna ja kohe päris palju kirjutasin. Korra sain Keele ja Kirjanduse kriitikaülevaatest teada, et ühel aastal olin Eesti kõige aktiivsem kriitik. See oli viis-kuus aastat tagasi. Siis see ammendas ennast. Jõudsin enda jaoks väga hea struktuurini, aga selle varjukülg oli see, et lõpuks oli mul tunne, et kirjutan kogu aeg ühte ja sedasama arvustust. Hakkasin igavusest katsetama, kirjutasin eksperimentaalsemaid arvustusi, kuid toimetajatele see alati ei sobinud. Nii ühel hetkel hoog raugeski. Tundsin, et tahaks rohkem ilma reegliteta või vähemate reeglitega kirjutada. Tundus loogiline samm kriitikaga lõpetada ja proovida hoopis luulega kätt. Lõpuks ma sain muidugi aru, et ka luules on oma reeglid.

Kui palju kriitiku taust sind mõjutab? Kas sa vaatad oma tekste tagantjärele toimetades ka kriitiku pilguga?

Sellest on kindlasti väga palju kasu. Läks tükk aega, enne kui sain jälle normaalselt raamatuid lugema hakata. Aga luuletustega olen pigem liiga kriitiline. Ma ei suuda lõpetada toimetamist. Tahaks uskuda, et mul on päris hea enesekriitika, aga eks lõpliku hinnangu annavad teised.

Sinu kohe ilmuv debüütkogu kannab pealkirja "Vihma ja kurbuse maja". Käsikirja lugedes ma sealt väga suurt melanhooliat ei leidnud, igatsust ja süngust küll. Kuidas sa selle pealkirjani jõudsid?

Tegelikult on see pealkiri kõige vanem asi selles kogus. Ma ei oskagi öelda, kui vana, ja algselt oli see mõeldud ka ühele hoopis teistsugusele tekstile. Kui ma kunagi oma vanu asju üle vaatasin, siis jäi see silma ja tundsin, et ta vajab luuletust. Luulekogu tõesti väga nukker ei ole, aga pigem selline tumedatooniline. Minu arust kirjeldab see pealkiri päris hästi luulekogu meeleolu. Seal on mul omajagu seoseid surmaga ja teatud hääbumist, mida looduse keskel ja kuhtuvas külakeskkonnas elades pidevalt näen.

Kuidas näeb välja su kirjutamisprotsess?

Luuletused sünnivad tavaliselt kahte moodi. Mõni tuleb kohe, ühe hooga. Sellised tekstid vajavad enamasti rohkem toimetamist. Mõnikord jälle tuleb natuke rohkem vaeva näha, kuid siis on jällegi hiljem vähem toimetamist. Mul on kombeks jätta luuletus mõneks ajaks seisma. Vahel nädala, vahel terve kuu lasen kõikidel tekstidel seista, pärast mida võtan nad uuesti ette. Nüüd luulekogu uuesti ja uuesti kokku pannes olen taibanud, et kõige parem on, kui tekstid saavad lausa mitu kuud seista. Siis suudan neid värskema pilguga vaadata. Tihti ei malda väga oodata. Tahaks ikkagi kohe kusagile saata ja pakkuda. Ülekaalus on need juhud, kus tuleb rohkem toimetada ja ümber kirjutada. Oma osa on täiuseihal. Kui ma tean, et seal kusagil eespool midagi nagu logiseb, siis ma ei saa enne edasi kirjutada, kui ma pole sellega tegelenud. Just luulekogu ette valmistades, kui võtsin ka kolm-neli aastat vanad tekstid uuesti ette, taipasin, et ma võin olla neid kümneid või võib-olla isegi sada korda lugenud, aga ikka mõtlen, et tegelikult saaks hoopis-hoopis paremini.

Võib-olla aitab kaasa, et esialgne emotsioon, mille pealt luuletus on kirjutatud, ongi selleks ajaks ära lahustunud, ära ununenud, ja saab hoopis teise nurga alt vaadata.

Siis näed, kas luuletusel on ka päriselt sisu. Enamik luuletusi vajavad aega.

Aga millest algne impulss tuleb?

Enamasti algab kõik mingist sõnast, lausest, fraasist. Sealt hakkab hargnema. See sõna hakkab kummitama, ei anna rahu ja tuleb kuidagi luuletusse panna. Mingist pildist, karakterist, faktist, loed kusagilt midagi huvitavat.

Mulle tundub, et sinu jaoks on oluline, et tükike sinu hinge on ikkagi ka selle luuletuse sees.

Jah. Kui lugeda kahte luuletust, millest üks väga hingelähedane ja teine hästi kirjutatud, aga lihtsalt selleks, et saaks mingi idee ära kasutada – ma ei tea, kas kuulajal oleks mingi vahe, aga ma ise tajun seda. Või tuleb luuletust ette võttes meelde, kuidas ma pidin punnitama, et see kirja saaks. Ma üritan seda protsessi ikkagi nautida. See ei tohi tööks muutuda. Vaeva nägemine võiks jääda toimetamisprotsessi juurde.

Aga kas esinedes eristad tekste samamoodi? Valid luuletused, mille kohta tead, et rohkem südant on sees?

On luuletusi, mis sobivad paremini ettelugemiseks kui teised. Näiteks Prima Vistal valisin tekste selle järgi, et nende mõte oleks ühe kuulamisega haaratav. Mul on mõningaid tekste, mis on niimoodi jupphaaval kokku pandud hästi-hästi hoolikalt. Kuhu on igasuguseid vihjeid põimitud. Neid võib olla keeruline kuulates mõista. Ka kõla on alati oluline. Minu toimetamisprotsessis on ka kõva häälega lugemine sees. Minu meelest tuleb nii kõige paremini esile, kas tekst voolab hästi.

Kuidas sa oma päevi siin, kõigest eemal, veedad?

Ma töötan kodust. Ikka väga harva käin kusagil ära. Esimene koroonatalv oli isegi minu jaoks raske, igatsesin inimeste sekka. Ajapikku olen ära harjunud ja muutunudki päris metsikuks.

Milles see metsikus sinu jaoks väljendub?

Olen alati olnud introvert. Isegi kui veedan aega inimestega, kellega suhtlemist naudin, siis olen pärast sellist aktiivset päeva energiast täiesti tühi. Mul on tunne, et nüüd on see ainult võimendunud. Kui käin linnas, siis ma olen pärast ikkagi päris väsinud. Siin on minu jaoks selline ideaalne keskkond. Mul on palju vaikust, palju ruumi.

Teisipidi vaadates on see ju ideaalne keskkond kirjutamiseks.

Luuletaja võib omale seda lubada, olla natuke imelik ja metsik. Ma proovisin päris mitu aastat linnaelu ka, aga isegi kui mulle Tartus väga meeldis, siis ma ikkagi peaaegu igal nädalavahetusel tulin koju.

Kui palju sa siinse kohapärimusega oled tegelenud või sellest huvitud?

Mul on tunne, et see on veel selline avastamist vajav teema. Seni olen pigem oma isikliku lapsepõlvega tegelenud. Aga see on huvitav koht, jääb mitme eripalgelise paiga vahele. Ühelt poolt on lähedal Peipsi, Peipsiääre kultuur, aga me ei ole osa sellest. Päris Ida-Virumaa ka ei ole, ka Jõgevamaa voored mitte. Võib-olla ka sellepärast ei ole see koht mu luuletustes esile kerkinud, et ta mõjub ümbritseva kõrval igavalt. Aga minul ei ole igavuse vastu midagi.

Molutamine on sul siis hästi selgeks õpitud?

Jah, täpselt. Ja üks asi, mida siin elamine õpetab, on üksiolemine. Väga paljud inimesed ei oskagi üksinda olla, see hirmutab. Samas võib-olla see ei olegi siin nii üksildane kant. Näiteks kui lähed siin jalutama, siis lausa peadki kõva häälega rääkima, et karu teaks teelt eemale hoida.

Kõlab põnevalt, aga kui ta on osa igapäevast, kaob põnevusfaktor ilmselt ka ühel hetkel ära?

Võiks ju arvata, jah, aga kui sa ikkagi karuga päris lähedalt kohtud, siis tuleb põnevus tagasi. Eelmisel talvel kuulsin, et meil siinsamas metsa taga elab hundikari. Alguses ei julgenudki väga majast kaugemale minna. Kogu aeg peab ikkagi tähelepanelik olema. Kas või sellepärast, et siin on palju rästikuid! Eilegi nägin jälle tee peal ühte. Ei ole nii, et hõljud siin ainult pilvedes, sa pead ikkagi hoidma silmad-kõrvad lahti, jalad maas. Ümberringi toimub kogu aeg midagi.

Kas selline tähelepanelikkus tähendab sinu arvates, et mõte peab ka selgem olema? Kujutan ette, et siin on väga palju aega, kus oledki vaid sina ja sinu mõtted, ilma liigsete segajateta.

Siin on rohkem võimalust omaette mõtlemiseks kui linnas. Aga sellel on ka oma varjukülg. Kõigile see ei sobi. Tuleb leida tasakaal. Siin on juba ka luulel oma roll. Kui ikka nokitseda mingi lause kallal, sellega jõudu katsuda, siis ei jää nii palju aega igasuguste halbade mõtete jaoks.

Kes siin naabruses veel elavad? Väga palju võõrast verd siin ilmselt ei liigu?

Tavaliselt ikka surrakse ära või minnakse ära. Minu lähimad naabrid, kes siin püsivalt elavad, on äkki kahe kilomeetri kaugusel. Võõrast verd ja uusi inimesi siia pigem ei tule. Minu jaoks on siin kodune, aga tajun, et teiste jaoks ikkagi väga eksootiline. Kui paljud inimesed saavad öelda, et on kohtunud karuga või hunti päriselt näinud? Alles mõned nädalad tagasi nägin elus esimest korda ilvest siinsamas tee peal kõndimas. Aga praegu siin ongi vanad inimesed ja kunstnikud. See on isegi natuke põnev, kui tead, et oled siin üks viimaseid noori inimesi.