Ulmefilmide sisu ja kontseptsiooni analüüseides tuleb olla ettevaatlik, et mitte astuda liigse tähenärimise lõksu – vaidlemine "Tagasi tulevikku" ajas rändamise logistika üle on tulutu töö. Film "Kaose planeet" on samuti n-ö pehme ulme või fantaasia, kus pole põhirõhk maailma töömehhanismil, kuid siiski on filmi põhikontseptsioon niivõrd spetsiifiline, et tasub sellele üle veidi juurelda. Tõtt-öelda polnudki palju muud, millele keskenduda.

Võõral planeedil iseloomustab kõiki meessoost koloniste müra: nende mõtted avalduvad tahtest sõltumatult nii heliliselt kui visuaalselt. Aga miks on nende mälestused esitatud kolmandas isikus? Viga! ... Ei, mitte mingit tähenärimist. Mure on fundamentaalsem. Igal kunstivormil on omad eeldused ja puudujäägid. Raamatus ei pea välja kirjutama iga kõrvaltegelase virginiawoolfilikku mõttevoolu. Film kui audiovisuaalne kunstivorm saab taolist kaost tõeliselt näidata ainult mingis kakofoonilises ja mürarohkes avangardses filmis. "Kaose planeedi" ambitsioonid aga lõhnavad pigem popkorni järele. Seetõttu tundub iga külaelanik kui joogi, kes on saavutanud budistliku valgustuse. Nende pead on täiesti tühjad igasugustest mõtetest. Film, kus on nii palju müra ja pealkirjas isegi sõna "kaos" ilusti olemas, on üllatavalt vaikne.

Äärmuslikke ideid ei tuleks muidugi võtta täht-tähelt. Ega Kafka "Metamorfoos" ole tegelikult ju sellest, kuidas mees prussakaks muutub. Tuleb põhjalikult ridade vahelt lugeda ja analüüsida metafoore, et saada aru, mida see lugu öelda tahab. "Kaose planeet" on justkui ühiskonnakriitiline metafoor. Film hoiatab, kuidas ühe võimsa mehe filtreerimata müra ja mehelikkuse liigväärtustamine viib ühiskonna hukuni. Oluline mõte, mida rõhutada, arvestades, kes oli USA president 2019. aastal, kui see film pidi algselt kinolinale jõudma. Paraku on metafoor üsna pinnapealne ja peensusteta, mis kehtib ka kogu ülejäänud visandliku stsenaariumi kohta. Näiteks on planeedi nimi, kus tegevus toimub, uus maailm. Nimi jättis nii igava ja üldsõnalise mulje, et eestikeelsete subtiitrite tõlkija ei pidanud seda isegi esisuurtähe vääriliseks.

Paraku pole "Kaose planeet" kuigi edukas ka ajuvaba suvemärulina. Režissöör Doug Limanil on olnud edu erinevate märulifilmidega: intensiivne sõjaolukord ("Homse piiril"), pinev käsivõitlus ("Bourne'i identiteet") või üle võlli mürgel ("Härra ja proua Smith"). Seetõttu valmistab väikse pettumuse tõik, et tema vesternlik katse on nii mittemidagiütlev. Mõtete manifesteerimist on kasutatud ainult paar korda, enamik põnevusest tuleneb kiirest montaažist ja sööstvast kaamerast, kui värviliste tulirelvadega – mida võiks leida mänguasjapoe riiulilt – kauboid kappavad hobuste seljas läbi metsa.

Ka filmi romantiline pool pole meeldejääv. Peategelaste vahel pole tajuda mingisugust keemiat. Süü seisneb jällegi pigem nõrgas stsenaariumis kui Tom Hollandi ja Daisy Ridley näitlejatöös. Lihtsalt tegelased ise pole eriti nüansirikkad. Nendevaheline kohmetus on siiski lõbusalt esitatud, eriti siis, kui noore mehe, kes pole kunagi naist varem näinud, mõtted tahes-tahmata naisele välja kuulutatakse. Film jääb selle juures üsna sündsaks ja need ehk ongi "Kaose planeedi" tipphetked.

"Kaose planeet" võib mõnele vaatajale naudingut pakkuda – veidi naeru, veidi pinevust –, kuid siiski hajub see tõenäoliselt filmiajaloo taustamürasse koos teiste keskpäraste linateostega. Tore küll oleks, kui filmi põhiidee kedagi inspireeriks ja selle pinnalt ilmuks tulevikus paremaid üllitisi.