Tuleb tõdeda, et on keeruline analüüsida ekspositsiooni, kus esmapilgul ei ole võimalik tunnetada teoste esteetilist harmooniat ega rääkida maalidest, mis ei jäta muljet professionaalsetest traditsioonidest, vaid on demonstratiivselt ning ülevoolavalt diletantlikud.

Kuidas rääkida vana valvsa kunstnikuna¹ kaasaegsest näitusest, mis näib peegeldavat võib-olla enamuse tänapäeva elluastuvate kodanike näilist ignorantsust varasema kunstikultuuri vastu ja analüüsida teoseid, mis kahtlaselt pakatavad kannibalistlikest impulssitest. Selline näitus on provokatsioon, mis jääb painama.

Merle Luhaääre looming läheneb tasahilju, aastate jooksul konfigureerudes ja häälestudes, oma võimaliku singulaarsesse täiusesse, moodustades koos autori isiksuse ning populaarkultuuri kategooriatest haaratud rohkearvulise publikuga tervikliku töötava sümbioosi. Ja see ei ole siin mingi Kapa-Kohila kultuurimaja, näitus toimub Eesti kunstnike liidule kuuluvas ARS projektiruumis, liigub sealt edasi krüptosfääri oksjonitele ja jääb igaveseks peegelduma digitaalses lõpmatuses.

Luhaääre näitus ilmub vaataja ette autorikeskse jutustusena äsja ärganud printsessi pikaajalisest unenäost, mis on olnud täis tüllivahtu mässitud koletisi ja väljakujunemata kehalisusega ebamaiselt naerusuiseid kangelasi.

Maailm algab inimesest, iga põlvkond loob uue hea ilma, iga looja leiab või genereerib originaalse ning nn veel läbi kirjutamata valge paberilehe. Võib juhtuda, et mõni vanameelne vaataja otsib ja ei leia kunsti- ja kommunikatsioonivahendeid kasutavalt näituselt traditsioonilisi püsiväärtusi. Tõsi küll, tööde pealkirjadest on popmuusika ja Netflixi asjatundjatel autori väitel võimalik välja lugeda vihjeid autorit paeluvatele sümbolitele, kuid allakirjutanule jäävad need samaväärselt kui loetamatuks. Tänane kunstihuviline otsib autorluse ahelatest vabastatud energiaid, kuid ka seda, kuidas uus näitus vanu autoreid ära kõnetab või neid üle trumpab. See pakuks elamust.

***

Merle Luhaäär: Tänu virtuaalse tegelikkuse pealetungile elame me kõik praeguseks ajaks oma isiklikus rätsepakootud maailmas ja selles fragmenteeritud, hegemoonsuse kaotanud kultuurikeskkonnas on sümbolid ainus ühine keel. Mulle isiklikult on hingelähedased piibli ja mütoloogia sümbolid. Sügava mulje on jätnud prantsuse sümbolist Gustave Moreau maal "Oedipus ja Sfinks". Tema unenäoline maalistiil ja temaatika meenutab mulle Andrei Tarkovski ja Lars von Trieri filmikeelt ja on kindlasti andnud ainest ka "Somnum Exterreri" tekkimiseks.

Oli aeg, mil inimkond uskus maagiasse, seejärel arenes modernsuse kosmilisus ajaloolise valgustusaja jooksul binaarsete opositsioonide nagu tõde-vale, must-valge, teadus-maagia najal, siis aga hakkasime taaskord uskuma maagiasse. N-ö ajaloo-eelne ja ajaloo-järgne ehk kaasaegne kosmilisus toimivad mõlemad samasuse mütoloogilisel mudelil ja kasutavad lineaarse loogika asemel müüdi-loogikat ja pildikeelt. Sotsiaalmeedia ja Netflix (netflix ja chill on töö- ja puhkeaja lüliti VÄLJAS-asendi sünonüüm) on mingisugusegi hegemoonia säilitamiseks tagasi toonud sümbolid.

Minu kunst töötab kommertsliku meelelahutustööstuse populaarse kultuuriga. Mõnes mõttes ma kogun popkultuuri müüte ja aitan neid kaasajas ümber kirjutada. Minu looming on popkultuuri kroonika. Jeesus Kristus, Batman, Lucifer ja King Kong on maagilised mütoloogilised olendid – meie aja superkangelased ja sümbolid. 21. sajand on minu arvates revolutsiooniline, sest mängib (J. P. Carse "Lõplikud ja lõputa mängud") sümboleid ümber, paiskab segi binaarsused ja loob uusi tähendusi. Lucifer oli piibli mütoloogias jumala poeg, kellest saab saatan, kes tuleb maa peale (Netfilixi seriaalis "Lucifer") – aga mitte selleks, et teha kurja, vaid selleks, et end ümber mõtestada, leida endale uus koht uuenenud maailmas.

Mu kunstis on kindlasti viiteid autoritele, nagu Andy Warhol, Basquiat, Pipilotti Rist, Damien Hirst, Tracey Emin, Takashi Murakami, Yayoi Kusama, David Hockney, Jeff Koons jt.

 ***

Luhaäär töötab alguse ja lõputa, korduva ja iseendasse suletud mõtteruumiga. Teatud valikuga inimteadvuse dihhotoomiatest, mis on ometi elujõuliselt võimelised lõputult ümber konfigureeruma ja kohanema. Kunstnik tegeleb spetsiifiliselt sfääriga, mis plaanib head, kuid korda saadab kurja.

Kutsun kirjutajana mõttes appi äsja 80. juubelit tähistanud Julia Kristeva, kes on tänaseks tühistanud distsipliinide vahelised jäigad piirid ning on loonud võimaluse genereerivaks tekstianalüüsiks. Vaadeldes igasuguse teksti poeetilisi ja keele-eelseid aspekte haarab nn uuriv publik Kristeva juhatusel muidu tekstist väljalibiseva mittesüsteemse osa omaenese aktiivsesse semiootilisse protsessi. Tähendus kui fikseeritud semiootilise süsteemi väljendus ei ole Kristeva meetodis esmakohal. Konstitueeritud on hoopis nn rääkiva subjekti kontseptsioon ehk tekstist arusaamiseks ja tähendustamiseks tuleb kasutusse võtta just sümboolse ja semiootilise vahelised erisused ja tegeleda nendest kõnelemisega.

Näituse poolt lõksu püütud vaataja ülesandeks jääbki uurida, kas kunstiteoste omapärane singulaarsus paljastab mõne esmapilgul sõnastamatu kultuurilise süvakihi, kas need lisavad tähendusvälja uusi aktiivseid tegureid ning mida näitus kunstist ja kaasajast veel räägib.

***

Merle Luhaäär: Vaatajal on aktiivne roll sümbolistlikus kultuurikeskkonnas, ta on kaasautor tähendusloomes. Eriti hästi tuleb üksikisiku kaasloome ilmsiks sotsiaalmeedias (postitused ja story'd kunstinäitusest, Netflixi seriaalist või moe-show'st annavad tunnistust samastumisest sümbolistlike kangelaste, teoste ja kontekstiga). Näituse külastajast on saanud flâneur-kuraator, kes valib hoolikalt välja, millist kunstiteost ja kuidas (millises kontekstis ja seoses iseendaga) enda sotsiaalmeedias presenteerida. Minu deemonid on kinni püütud inimkarakterid. Nad on samal ajal hirmsad ja armsad. Kõik oleneb sellest, kuidas vaataja vaatab ja mille ta ära tunneb.

***

ARS Projektiruumis liigub vaataja pilk ringlevalt; esmalt langeb vaade perekonnapiltide stiilis galeriiseinale ning suundub seejärel perpendikulaarselt vastassuunas, kus võib jälgida suguvõsa metafüüsiliste offspring'ide marssi – väikeseid graafilisi geeniusi, kelle olemasolu näib olevat determineeritud algse süvaklanni poolt. Aktiivsete äratuntavate subjektidena toimivad kõikjal näituse ekspositsioonis televisiooni kaudu kaasaega tunginud ning folkloorist ja religioonist tuttavad hüperreaalsed demoonilised kangelased, keda saaks sümboolselt nimetada uinuva kujutlusvõime viljadeks (näituse hiigelplakatil esinev nn COVID-bat). Kõigile ikoonilistele olenditele on autori kunstnikukäekiri lisanud robustset ja säravat espriid.

Luhaäär, kes ilmub ka ise vaataja ette roosasse ümber riietatud Mikk Pärnitsana, ainult lisab näituse võimalikele tsitaatidele mahtu ja särtsu. Autor näib jäävat koos teostega nii iseenese kui publiku jaoks meditatsiooniobjektiks; ekspositsiooni salongilisuses ei ole palju mehelikku statement'i või väidete kategoorilist raevukust, mida võib märkida näiteks Jonathan Meese loomingus. Siin ei leia demoonilist alget analüüsinud David Lynchi lõpuni minevat süvenemist ega juba mainitud Mikk Pärnitsa pahalapselikku võitlevat eneseteadvust ja tunnetuslikku nn haamrikesega pähe koputamist. Luhaääre kunst taotleb absoluutset kõige ja kõigi pehmet absorbeerimist, peaaegu nimetut enesesse haaramist läbi autori välja pakutud popilik-ikoonilise fookuspunkti. Vaatajal jääb üle leppida, kohaneda Luhaääre kui emakuju ontoloogiliselt paika pandud maailma algtingimustega, autoritehnikate esteetika ja totaalsuse taotlusega selles. Kõik kole-armsad unenäolised või ekstrasensoorsed nägemused leiavad siin loodud ruumis kõigi kohalviibijate mõistmist ja tunnustust.

Merle Luhaäär on mitmekülgne ja teravmeelne noor autor, kelletaolistest on kultuuris alati vajaka: graafik, skulptor, videokunstnik ja kirjutaja, kes kunsti tehes ometigi täiel määral distantseerub end oma professionaalse kunstikriitiku staatusest². Kes päästab valla dekadentsist piinatud alateadvuse vood ning laseb kerge irvega ratsionaalse mina loomingule ligi alles tööde vormistamise etapis, nii et totaalne dionüüsilisus tema loomingus täisvõimsusele ei ole pääsenud. Samas on kunstniku kontrollimatust taotlev assotsiatsioonide vool humanitaaria distsipliinides täiesti piisav tingimus soovi korral põhjaliku süsteemianalüüsi tegemiseks. Kunstnike seda tüüpi loomemeetod annab kunstisõbrale aga esmajärjekorras samastumispõhise tunnetusvõimaluse, eelkõige juhul, kui näituseobjektid märgiliselt kuidagi ligikaudselt tuttavana tunduvad.

***

Merle Luhaäär: Kuigi olen Londoni kuninglikus kunstikolledžis omandanud magistrikraadi graafikas, olen võtnud endale vabaduse kasutada kõikvõimalikke  kunsti ja disaini (sega)tehnikaid. Mulle meeldib voolavus ja ma eksperimenteerin palju, mängides ümber kunsti traditsioonilisi piire. Põnevus kõige uue suhtes ja arusaamine, et piire tegelikult pole, on see, mis mind nii elus kui ka kunstis edasi kannustab ja ilmselt seetõttu on mul ka au olla Eesti kunsti ajaloos esimese füüsilise NFT-token'i formaadis kunstiteose autor.

Luhaääre haridusteekond läbi kodumaiste ja Suurbritannia kõrgkoolide³ ning aktiivne kunstitegevus alates 2013. aastast on olnud hoogne ja sisult ühtlane, ehk siis siin ei ole suuri peateemade kõikumisi või kõhklevaid varieerumisi. Merle Luhaääre fookus on olnud püsivalt seotud popi ja religiooni allhoovustega ning tänapäevaselt piinleva kodaniku hingeliste klammerdumistega just popkultuurilise märgisüsteemi külge. Popist näiliselt ka ise 100 protsenti läbiimbunud autor on usutavalt kehastunud moodsaks jumalannaks, kes võiks vabalt rivistuda Olümposele, kui vaid kunstniku enda ajaarvamine seda teha laseks. Siiski ei kuulu antiik Luhaääre koodisüsteemi, siin seiklevad seevastu vitaalselt ringi 2021 -aastased kujumuutjatest piiblitegelased ja deemonid, kelle Kristus piiblis sigade sisse peletas. Tundub, et nüüdseks on see kole leegion taaskord valla pääsenud ning möllab kaasaja massimeedia lõpmatuse peeglites rõõmsalt ja pingestavalt edasi. Tekib küsimus – kunstnik soovib vabaneda ja põgeneda oma nägemuste psühhosoikumist, või loodab ta defineerida ning allkirjastada uut subkultuuri, müües näitusel muuhulgas glitter'i trükis spordiriideid ja autoritrükistega teetasse? Igatahes jagab autor oma nägemusi publikuga väga lahkelt ning teoste ja toodete populaarsus noorsoo hulgas kasvab.

Tundub siiski, et Luhaäär on võtnud ülesandeks kujutada ARS projektiruumi kaasaegse lõbude aiana, anda edasi või ka tõugata endast eemale selles entiteedis esinevat vaakumit. Avada mänglevalt ning hinge pealt ära rääkides kriitilisi sotsiaalseid suhteid ja olemasolu keskkonnale omaseid tühikuid. Mitte ilmaasjata ei ole saalide ülekuhjatusse samaaegselt sisse kodeeritud ruumi märkimisväärne hõredus. Näitusesse programmeeritud erinevad dualistlikud väärtused, ka autori loodud kujundid ning ekspositsiooni kujundus, loovad kujutletava sotsiaalse ruumi⁴, psühholoogilise peeglisaali; sümbolismi salongi, kus isikliku jumaliku indulgentsi otsingutel ekslevad hingeloomade projektsioonid.

Lunastuse ja selleks tarviliku (pihi)praktika võimalust pakuvad näitusel ehk ainult paar maneristlikku barokktooli, kus aga kahjuks on kohad hõivanud kellegi liikumatud kondid. Need paraku ilma lihaste jõuta teistele huvitatutele istet pakkuda ei saa. Niisiis ka siin, dekadentlikus ning küllusele viitavas ruumis, leiame üle pika aja eest hoopis defitsiidi; kes ees see mees, koht on kinni ja tee mis tahad. Installatsioonile punasest neoonist puhutud pealkiri "I Will Alway$ £ov€ ¥ou" ei sisenda ka kirjaliku tõestusena mingit lootust. Ehk on autor jälile jõudnud tõelisele põrgule? Igal juhul midagi harmsilikult meeleolukat ja paradoksaalset siin näitusel on. Harmsile lõpuks ikka istet anti, kuid see polnud kõige parem pakkumine ja see on ka hoopis teine lugu.

***

Merle Luhaäär: Mõnes mõttes ma olen totaalne autor ja teen totaalset kunsti. Kunstinäitus ei ole minu jaoks pelgalt kogum kunstiteoseid, vaid on märksa laiem entiteet kui esmapilgul tundub. Galerii (kus mu näitus toimub) ei ole lihtsalt valge anonüümne kuubik, vaid iga näitus on show, mis peab ta ellu äratama – andma talle südamelöögid ja vereringe, muutmata elutust kuubikust elavaks organismiks. Näituse identiteedi loomine on analoogne kunstiteose loomisega. See on sümboli loome, mis saab alguse üldsusele edastatud valitud informatsioonikildudest – nii lineaarsetest kui pildilistest – ja hõlmab kogu näitusega seotud imagoloogia, galeriikeskkonna, ürituste jm, kujundust. "Somnum Exterreri" on salongi tüüpi show, kus (Basquiat' stiili) bad painting, kitsch ja camp on punutud läbi readymade esemete, digitaalkunsti, video, installatsiooni, skulptuuri, maali, graafika, tekstiilidisani ja moekunsti psühhedeelseks sürrealistlikuks kollaažiks, mis loob omanäolise nn koletiste balli, kuhu külastajale pakutakse võimalust jääda ka pisut kauemaks flâneur'ina aega veetma.

Last but not the least, ARS Projektiruumi tagasaalis on võimalik seista autoritehnikas draperiide taustal eriti aktiivselt ja rütmiliselt plinkivate kimääride keskel. See ruum meenutab institutsionaalset direktori kabinetti, kus toimub õpitu kordamine ja kontroll. On õnn, et vastajale lampi näkku ei suunata. Virtuaalsed kuradid lendavad siin üsna aeglaselt, vaatamata sellele, et psühholoogilised eksperimendid  on tõestanud inimese aju võimet fikseerida sõnumit ka murdosa sekundi jooksul, on kontseptuaalselt rakendatud video-vabavara valmismaatriksid siiski spetsiaalselt aeglase formaadi pakkujad. Kuid meil siin ei olegi kombeks kiirustada, võtame asja rahulikult. 

Juba on uut horisonti kunstile pakkumas innovaatiline krüptosüsteem, s.o teoste näitamise ja müügiga tegelev NFT-token'i keskkond, kuhu peaaegu esimese Eesti esindajana on välja kutsutud just Merle Luhaääre selle näituse materjal. Nii näib, et vähemalt kunstiruum siiski laieneb, liikudes vanadelt jahimaadelt digisfääri, tehes seda koos krüptorahade ja uue pealekasvava kultuurihuvilise põlvkonnaga. Mis on ka laiapõhjaliste ja tavapäraste inflatsioonide ja hierarhiate taustal arusaadav: kultuurisüsteem kopeerib ennast edasi avaramatesse tingimustesse.

Merle Luhaäär-Avrili isiknäitus "Somnum Exterreri" on ARS-i projektiruumis avatud 3. juulini.

¹ https://vigilantcitizen.com/
² "Futu Muhu. Sada aastat" (2017), https://www.ai-res.org/luhaaar 
³ https://www.merleluhaaar.com/artist-bio
⁴ Henri Lefebre "The Production of Space" (1992)