Loe katkendit Gabriel García Márquezi teosest "Väljakuulutatud mõrva kroonika"

Kirjanik Gabriel García Márquez 2009. aastal.
Kirjanik Gabriel García Márquez 2009. aastal. Autor/allikas: Guadalajara rahvusvaheline filmifestival / CC BY 2.0 / Wikimedia Commons

Loomingu Raamatukogu kuldsarjas ilmus järjekorras kümnes raamat, Gabriel García Márquezi teos "Väljakuulutatud mõrva kroonika". Raamatu on hispaania keelest tõlkinud Ruth Lias ja uustrükile on saatesõna kirjutanud Ruth Sepp. Avaldame teosest lühikese katkendi.

Kolumbiast pärit nobelisti Gabriel García Márquezi (1928–2014) teatakse ehk kõige enam kui maagilise realismi autorit, kuid tema loominguline ampluaa oli aga tegelikult märksa avaram.

García Márquez oli ka ajakirjanik ja lühiromaan "Väljakuulutatud mõrva kroonika", millega autor naasis autor 1981. aastal pärast mõneajast pausi kirjandusellu, on ka omamoodi kroonika ja romaani vahevorm, milles põimuvad tõsielu juhtumused ja fiktsioon.

"Väljakuulutatud mõrva kroonika" jutustab tõestisündinud loo, mis leidis aset 1951. aastal pärast ühte pulma Sucre linnakeses, kus tookord elas ka autori perekond. Sündmuste asjaosaline asub aastaid hiljem mõrvajuhtumit uurima ja mida aeg edasi, seda enam ilmneb, et tõde libiseb tal käest ning aina keerukam on öelda, kes on süüdi.

Katkend

Lk 5–6

Sel päeval, kui ta tapeti, tõusis Santiago Nasar kell 5.30 hommikul, et minna vastu laevale, millega pidi saabuma piiskop. Ta oli näinud und, et kõndis läbi hiidviigipuude metsa, kus sadas peent uduvihma, ja ta oli unes olnud hetkeks õnnelik, kuid ärgates tundis ta, nagu olnuks üleni linnupasaga koos. "Alati nägi ta und puudest," ütles mulle tema ema Plácida Linero, meenutades kakskümmend seitse aastat hiljem tolle ängistava esmaspäeva üksikasju. "Nädal varem oli ta näinud unes, et sõitis üksinda tinapaberist lennukiga mandlipuude vahel, põrkamata nende vastu," rääkis mulle Plácida Linero. Tal oli õigustatult suur kuulsus võõraste unenägude eksimatu seletajana, juhul kui neid pajatati talle tühja kõhuga, aga ta polnud märganud mingisugust halba ennet neis kahes poja unenäos ega teisteski puudega seotud unenägudes, mis poeg oli talle jutustanud oma surmale eelnenud hommikutel.

Ka ei tundnud Santiago Nasar ise ettetähendust ära. Ta oli maganud vähe ja halvasti, riideid seljast võtmata, ja ärganud, suus jaluse vaskne maitse, aga ta tõlgendas neid nähte kui üle südaöö kestnud pulmapeo loomulikke järelmõjusid. Paljud inimesed, keda ta oli kohanud pärast kodunt lahkumist kell 6.05, kuni ta tund aega hiljem tükeldati nagu siga, mäletasid teda pisut unisena, kuid heatujulisena, ja ta oli kõigile muuseas maininud, et on väga ilus päev. Keegi polnud kindel, kas ta oli seejuures mõelnud ilma. Paljud kinnitasid oma mälestuste põhjal üksmeelselt, et oli olnud kirgas hommik läbi banaaniistandike puhuva kerge meretuulega, nagu arvata võiski toonasel kaunil veebruarikuul. Aga enamik inimesi väitis, et ilm oli olnud sünge, taevas tume ja madal ning õhus lämmatav seisva veehais, ja et õnnetuse tunnil oli tibutanud just niisugust uduvihma, nagu Santiago Nasar oli unenäometsas näinud. Mina toibutasin end pulmapillerkaarist María Alejandrina Cervantese apostellikus rüpes ega ärganud õieti tulekahjukelladegi äreva helina peale, sest arvasin, et kella lüüakse piiskopi auks.

Santiago Nasar pani jalga tärgeldamata linasest riidest valged püksid ja selga samasuguse valge särgi, kehakatted, millesarnaseid ta oli kandnud ka eelmise päeva pulmapeol. See oli tähtsa puhu riietus. Kui poleks olnud oodata piiskopi tulekut, oleks ta riietunud khakiülikonda ja tõmmanud jalga ratsasaapad nagu esmaspäeviti ikka, kui ta läks isalt päritud karjamõisasse Taevalik Pale, mida ta majandas väga arukalt, kuigi suurema eduta. Maastikul ratsutades kandis ta vööl Magnumit 357, mille soomuskuulid võisid, nagu ta väitis, hobuse keregi ristipidi poolitada. Põldpüüde hooajal võttis ta tavaliselt kaasa ka varustuse jahikullidega küttimiseks. Peale nimetatud relva oli tal kapis veel üks Mannlicher-Schönaueri püss 30-06, üks Holland Magnumi püss 300, üks kahe võimsusega teleskoopsihikuga Hornet 22 ja üks poolautomaatne Winchester. Ta magas alati, nagu magas tema isagi, laskeriist padjapüüri vahel, aga ta võttis kuulid välja ja pistis relva öölaua laekasse, enne kui ta sel päeval kodunt lahkus. "Ta ei jätnud seda kunagi laetult koju," ütles mulle tema ema. Ma teadsin seda ja teadsin samuti, et ta hoidis relvi ühes kohas ning peitis laskemoona hoopis teise kohta, hästi kaugele, nii et keegi poleks juhuslikultki saanud kiusatusele järele anda ja tulirelvi majas laadida. See oli tema isa juurutatud tark komme, mis kehtis alates hommikust, mil toatüdruk raputas patja, et eemaldada püür, ja püstol läks põranda vastu kolksatades lahti, kuul purustas toa kapi, tungis läbi saali seina, lendas lahingukärinaga läbi naabermaja söögitoa ning lõhkus kipsipuruks ühe loomulikus suuruses pühakuju väljaku teises otsas asuva kiriku peaaltaril. Santiago Nasar, kes toona oli alles väike poiss, ei unustanud kunagi sellest äpardusest saadud õppetundi.

Viimane pilt, mis Santiago Nasari emale pojast jäi, oli seotud tema põgusa läbiminekuga magamistoast. Ta oli ema äratanud, kui püüdis käsikaudu leida aspiriinitabletti vannitoa esmaabikapist, ja Plácida Linero pani lambi põlema ning nägi teda uksel, veeklaas käes – nii pidi ta poega kogu ülejäänud elu mäletama. Siis jutustaski Santiago Nasar emale oma unenäo, aga too ei pööranud tähelepanu puudele.

"Kõik unenäod lindudest tähendavad head tervist," oli ta öelnud.

 

Lk 7–8

Päeval, mil ta tapeti, arvas tema ema, kui nägi poega valgesse rõivastunult, et see oli nädalapäevaga eksinud. "Ma meenutasin talle, et on esmaspäev," ütles mulle Plácida Linero. Aga poeg seletas, et oli paraadülikonna selga pannud juhuks, kui tal avaneb võimalus suudelda piiskopi sõrmust. Ema ei ilmutanud asja vastu mingit huvi.

"Ta ei tule laevalt maalegi," ütles ta pojale. "Teeb kombekohase õnnistusmärgi ja läheb tuldud teed. Ta vihkab seda asulat."

Santiago Nasar teadis, et see on tõsi, kuid uhked kiriklikud tseremooniad lummasid teda vastupandamatult. "See on nagu kino," oli ta mulle kunagi öelnud. Tema ema seevastu tundis piiskopi tuleku puhul üksnes muret, et poeg võib minna välja vihma kätte, sest ta oli kuulnud teda läbi une aevastavat. Ta soovitas pojal vihmavari kaasa võtta, aga too viipas vaid jumalagajätuks ja väljus toast. See oli emal viimane kord poega näha.

Victoria Guzmán, köögitüdruk, oli kindel, et ei sel päeval ega terve veebruarikuu jooksul polnud sadanud. "Otse vastupidi," ütles ta mulle, kui veidi enne tema surma läksin teda vaatama. "Päike küttis õhu kuumaks varasemal tunnil kui augustis." Ümberringi lõõtsutavad koerad, tükeldas ta parajasti kolme küülikut lõunasöögiks, kui Santiago Nasar kööki astus. "Ta tõusis alati magamatusest loppis näoga," meenutas Victoria Guzmán jahedalt. Divina Flor, tema tütar, kes tollal hakkas just õitsele puhkema, pani nagu kõikidel esmaspäevadel Santiago Nasari ette kruusitäie mõru kohvi rooviinasortsuga, mis pidi tal aitama möödunud öö taagast üle saada. Tohutu suur köök hubiseva koldetulega ja õrtel tukkuvate kanadega hingas salapäraselt. Santiago Nasar näris teist aspiriinitabletti ja istus, et juua kohvikruus pikkamisi lonkshaaval tühjaks, vaikselt mõtiskledes, pööramata pilku kahelt naiselt, kes praeahju ees rookisid küülikutel sisikondi välja. Eluaastatest hoolimata püsis Victoria Guzmán terve ja tugev. Tütarlaps, alles pisut metsik, näis oma näärmete tormaka arenemise kätte lämbuvat. Santiago Nasar haaras tal randmest kinni, kui tüdruk tuli tema tühja kruusi ära viima.

"Sind oleks aeg juba ratsastada," ütles ta.

 

Lk 17–18

Bayardo San Román, mees, kes tagastas abikaasa, oli esimest korda tulnud siia eelmise aasta augustis: kuus kuud enne pulmi. Ta saabus iganädalase laevaga, kaasas paar reisikotti, mida kaunistavad hõbenaastud sobisid kokku tema püksirihma pannaldega ja poolsaabaste öösidega. Ta oli kolmekümnendais aastais, aga tema välimus seda ei reetnud, sest tal oli kitsas piht nagu toreerol, kuldselt sädelevad silmad ja nahk otsekui salpeetriga aeglasel tulel pruunistatud. Saabumisel kandis ta lühikest kuube ja hästi kitsaid pükse, mõlemad naturaalsest vasikanahast, ja sama värvi glasseekindaid. Magdalena Oliver oli tulnud sellesama laevaga ega olnud reisi kestel suutnud temalt pilku pöörata. "Ta nägi välja nagu lilla," ütles ta mulle. "Ja sellest oli hirmus kahju, sest muidu oli ta poiss kui ponks, määri võid peale ja pista tervelt nahka." Magdalena Oliver ei olnud ainus, kes nii mõtles, samuti mitte viimane, kes taipas, et Bayardo San Román ei olnud mees, keda võinuks esimesest pilgust tundma õppida.

Minu ema kirjutas augusti lõpus mulle kooli ja mainis möödaminnes: "Siia on tulnud üks väga imelik mees." Järgmises kirjas kirjutas ta: "Selle imeliku mehe nimi on Bayardo San Román, ja kõik ütlevad, et ta olevat kütkestav, aga mina ei ole teda näinud." Keegi ei saanud kunagi teada, milleks ta tuli. Kellelegi, kes vähe aega enne pulmi polnud vastu pidanud kiusatusele seda temalt küsida, oli ta vastanud: "Käisin asulast asulasse, otsides naist, kellega abielluda." See võis olla tõsi, kuid ta oleks sama hästi võinud vastata mida iganes, sest tal oli niisugune rääkimismaneer, mis kõlbas pigem mõtete varjamiseks kui väljaütlemiseks.

Saabumispäeva õhtul kinos andis ta mõista, et on raudteeinsener, ja rääkis vajadusest ehitada kiiresti raudtee, mis ühendaks asulat sisemaaga, et jõe kapriisid ei saaks meid tulevikus kimbutada. Järgmisel päeval pidi ta saatma telegrammi, ja ta ise edastas selle morseaparaadiga ning õpetas pealekauba telegrafistile nippi, kuidas kasutada juba vanu patareisid. Niisamasuguse enesestmõistetavusega oli ta rääkinud piiriäärsetest haigustest sõjaväearstiga, kes noil kuudel kontrollis siitkandist värvatavate nekrutite tervist. Talle meeldisid pikad kärarikkad pidustused, ta armastas juua, aga kandis hästi, lahutas riidlevaid pooli ega sallinud kätele voli andmist. Ühel pühapäeval pärast missat esitas ta väljakutse kõige osavamatele ujujatele, keda polnud sugugi vähe, ja jättis parimadki neist kaugele maha, ujudes paarikümne tõmbega edasi-tagasi üle jõe. Minu ema jutustas sellest mulle ühes kirjas, mille lõpus oli temale väga iseloomulik kommentaar: "Näib, et ta ujub ka kullas." Selles kajastus varakult liikvele läinud legend, mille kohaselt Bayardo San Román polnud üksnes suuteline tegema kõike ja seejuures väga hästi, vaid et tema käsutada olid ka ammendamatud varandused.

Minu ema andis talle lõpliku õnnistuse ühes oktoobrikuu kirjas. "Inimesed armastavad teda väga," kirjutas ema, "sest ta on aus ja hea südamega, ja eelmisel pühapäeval põlvitas ta armulaual ning aitas ladinakeelset missat pidada." Tollal polnud lubatud armulauda püsti seistes vastu võtta ja jumalateenistust peeti ainult ladina keeles, aga minu emal on kombeks teha sääraseid üleliigseid täpsustusi, kui ta tahab jõuda asjade tuumani. Ent ometi kirjutas ta pärast seda kiitvat hinnangut kaks kirja, milles ei maininud sõnagagi Bayardo San Románi, isegi mitte siis, kui oli juba ülearugi laialt teada, et mees tahtis Angela Vicariot naiseks võtta. Alles hulk aega pärast õnnetuid pulmi tunnistas ta mulle, et oli Bayardo San Romániga tutvunud, kui oli juba hilja korrigeerida oktoobrikuist kirja, ja et mehe kuldsed silmad olid pannud ta õudusest võpatama.

"Ta näis mulle saatanana," ütles ema, "aga sa ise oled ju öelnud, et niisuguseid asju ei tohi kirja panna."

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: