Olustvere mõisa tallihoovis on lavastaja Peep Maasik ette võtnud Wimbergi "Lipamäe". Lavastus jutustab loo äsja ülikooli lõpetanud Jaagust (Silver Kaljula), kes täpselt ei tea, mida oma eluga edasi teha. Joomalugude rääkimine sõpradega ning elu emaga ei vii kuhugi ning kui vanaisa (Jaan Rekkor) kutsub Jaagu maale, ei pea noormees pikalt mõtlema. Maal on vanaisa poisi elu juba ära korraldanud – otsinud töö ning pärast vanaisa surma jääb ka talu koos metsadega Jaagule. Ning surra kavatseb vanaisa juba samal õhtul, sest aastaid Kaaruka küla terroriseerinud salapärase kirikuõpetaja sõnul on nüüd korda tema käes. Vanaisa surma järel müstilised sündmused ei lõpe ning Jaak peab lisaks oma kahtlustele ja maaelu raskustele rinda pistma ka kirikuõpetaja endaga.

Tallihoovi sisenedes on leitavad kõik maaelu essentsi koondavad esemed. Maa on kaetud heintega, tallihoone äärde on lapitud igati eeskujulik puuriit, mis ootab täiendust kõrval olevast halgude kuhjast. Laual aurab muu kila-kola vahel kartulipott ning peenardest õhkub piparmündi ja basiiliku lõhna. Nurga taha on pargitud suur punane kombain. Etenduse algust oodates luuakse igati idüllilise maaelu kujutelm; lavakujundus on üks lavastuse nauditavamaid aspekte.

Dramaturgiliselt esimene vaatus venib. Väga pikalt näidatakse Jaagu linnaelu mandumist ossidest sõpradega parklas passides ning kodus emaga elades ja lavastuse esimesed 10 minutit oleks võinud ka ära jätta. Sisulises mõttes muudkui ehitatakse ja ehitatakse, kuid enne teist vaatust kuhugi ei jõuta ning esimese vaatuse kokkuvõtteks sobib väga hästi lavastust tutvustav tekst. Teine vaatus on juba tempokam, kuid seda suuresti sündmuste tiheduse tõttu. Kirikuõpetaja kius ning Jaagu eksistentsiaalsed kriisid põimuvad lapsepõlve mälestustega ning Jaagu areng jääb suuresti vaataja enda nuputada, sest selle väljamängimiseks ei jää piisavalt aega.

Esimeses vaatuses torkavad teravalt kõrva üsnagi ootamatult poeetilised ja romantilised maaelu- ning looduskirjeldused, mis sündmustiku mõttes sisulist arengut ei kanna. Kui Jaagu puhul võib rafineeritumat ja ilukõnelisemat jutustamist lavastuses vähemalt läbivalt täheldada ning see ennast mõneti ära õigustab (noormehel on ju siiski romaan pooleli), siis Evelini (Klaudia Tiitsmaa) puhul jääb taoline peenarde ja põldude kirjeldamine ühekordseks ning loo ja stiili seisukohalt küsitavaks. Pealesurutud poeetilisus torkab silma ka suure punase komabini juures, mida igal võimalikul moel utiliseerida proovitakse ning etenduse lõpuks see juba ägab metafooride ning sümbolite raskuse all.

Kõige meeldejäävama rolli teeb Jaan Rekkor vanaisana, kelle isepäine enesekindlus vandenõuteooriateni küündivates uskumustes ning ratsionaalselt rahulik suhtumine eelootavasse surma on esimese vaatuse emotsionaalseks talaks. Vanaisa iseloomustav otsekohesus annab kindlasti Rekkorile juurde teatavat improviseerimisvabadust ning arvatavasti muutuvad vanaisa heietused iga etendusega aina mahlakamaks ja meeldejäävamaks.

Teatavat stereotüüpsust nii tegelaste kujutuses kui ka rollilahenduste juures on märgata pea kõikide episoodiliste tegelaste juures. Klaudia Tiitsmaa puhul kippusid need maneerid vähemalt esimeses vaatuses üle kanduma ka Evelinile. Teise vaatuse lõpuks muutus aga mäng vähem forsseerituks ja siiramaks ning tegelane usutavamaks. Episoodilistest rollides teeb lühikese kuid see eest väga sümpaatse ja meeldejääva etteaste Siim Piirak, kelle väga nappide (ning iseenesest ootuspäraste ja stereotüüpsete) võtetega mängitud õppealajuhataja mõjub ootamatult lihtsüdamlikult ning ehedalt.

Ajahüpped minevikku lisavad lavastusele lapselikku siirust ning entusiasmi. Tiitsmaa, Kaljula ning Kink tabavad lapseliku rõõmu mängleva kergusega ning meenutused mõjuvad nostalgiliste ja helgetena. Ajahüpete puhul tekib aga ebaloogilisus siis, kui mälestustes fikseeritakse ära ka laste vanused ning 13-14aastased lapsed on oma maneeridelt ja käitumiselt pea samasugused kui u 6-7aastastena paistvad lapsed.

Kõige rohkem sisulisi küsimusi tekitab kirikuõpetaja, kes teeb omalt poolt kõik, et Kaaruka küla tühjaks jääks ning Jaak tagasi linna koliks. Poolfantastilise olendina võib temas otsida folkloorseid jooni teispoolsusest, kuid samas on tal olemas ka üsna selge maine elulugu. Ühe tõlgendusvõimalusena võiks välja pakkuda kirikuõpetaja kui maaelu raske töö ning vaeva reaalse kehastusena, mille poole tundub suunavat ka lavastuse kavaleht. Just kirikuõpetaja proovib lõhkuda maaelu idüllilise kuvandi pilti, arnotalilikku õhkamist kodu, heinamaa ja päikesepaiste järele, mis Jaagu lapsepõlve mälestustest nii selgelt esile tuleb ning rõhutab maaelu juurde käivat vargamäelikku katkematut töörabamist. Vahel isegi tekitab tööd juurde. Kirikuõpetaja motiivid jäävad siiski segaseks. Kas on selle taga inimlik vimm sovhoosist vallandamise pärast või on kurja taga tegelikult teatav headus, sest linna kolides oleks ju tõepoolest inimeste elu kergem või hoopis midagi kolmandat, ei tea. Lõpuks on kõik see siin siiski spekulatsioon. Kirikuõpetaja olemust selgelt vaatajale kätte ei mängita ning on igaühe enda otsustada. Kuigi suveteatrile omaselt saab naerda ning leidub ka mõni liigutav stseen, jääb lavastus üldiselt siiski nõrgaks. Dramatiseeringus ei ole suudetud fantastilist ja argielulist poolt usutavalt ühendada ning liinide valimisel on jäänud vajaka otsustavusest ja selgest fookusest.