Arvustus. Kas kass on vedel?

Von Krahli lavastus
Von Krahli lavastus "Aed". Autor/allikas: pressimaterjalid

Lavastus

"Aed"

Lavastaja Peeter Jalakas

Tekst Peeter Jalakas ja Taavi Eelmaa

Kunstnik Emer Värk

Laval Mari Abel, Ingmar Jõela, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Katariina Tamm, Marika Vaarik

Esietendus 16. veebruaril 2021 teatris Von Krahl

"Aed" jõudis veebruaris enne piirangute kehtestamist vaid esietenduseni, lavastus etendus 4.–7. augustil Von Krahli mängimata lavastuste festivalil "Etendused publikuga!".

See on sissejuhatus lõputusse. Kui parafraseerida Marika Vaarikut, on Von Krahli "Aia" näol tegu ühe sissejuhatusega hinduistlikku pühakirja "Bhagavad-Gitasse" – raamatusse, mis paistab lõputu, ammendamatu. Ent kuidas juhatada sisse lõputust, kust üldse alustada?

Von Krahli trupp alustab kõige käepärasemast: argisest elust, ehitades filosoofilise arutelu üles olmeliselt jaburatele olukordadele ja kentsakate tegelaste kaudu. Idee harutada iidseid mõttelõngu argises ja mõnevõrra koomilises võtmes kõlab kahtlemata intrigeerivalt, aga miskipärast ei suutnud ka säärane värske kontekst mind asja tuumale lähemale viia. Leidsin end hoopis sarnaselt mõttekäigult kui Katariina Tamme tegelaskuju: äkki ma olen ise loll?

Ei, päris loll ma vist ei saa olla. Mõni mõte ju siiski kõlama jäi.

Ühiselt jagatud banaalsus (või "banaansus") võib olla pika sõpruse alus. Ehkki too idee kõlab konkreetselt stseenis, kus härra Panaan küsib laenu põlevkihituhast sepikut tootvale ettevõttele, võiks seda "Aia" puhul laiendada kogu etendusolukorrale. Peeter Jalaka lavastusse mahub küllaga tuttavlikku banaalsust, triviaalsust ja igapäevast mõttetust, mis mõjub isegi lavastuse loodud kummalises kastmes üldinimlikult ja ühendavalt, võimaliku sõpruse alusena. Seejuures ei keskendu teos niivõrd banaalsuse läbimängimisele kui selle abstraheerimisele.

Kas või arutelu selle üle, kuidas keegi koju saabudes kingad ära võtab ja esikusse paigutab, jõuab välja omamoodi filosoofilise tulemuseni: hunnikus kingad on argisus, ritta seatud kingad on üldistus. Õnneks ei kuuluta "Aed" taolist argifilosoofiat liialt rangel toonil, liialt tõsise näoga. Ka kingateooriast kasvab lõpuks välja tekstiline paisutus, mis lubab eelkõneldut käsitleda nii tõsi- kui ka naljameeli. Teisisõnu – täpselt nii, nagu parajasti tundub.

Kas kass on vedel? Nõnda küsib nimelt Marika Vaariku karakter kaaslastelt lavastuse avadialoogis. Sarnaselt kingajutuga jõuab kassiarutelu liialduseni, põrgatades ideed vedela kassi võimalikkusest nõustujate ja keeldujate vahel aina edasi-tagasi, ilma sealjuures uusi argumente esitamata. Ometi on tegu lihtsalt küsimusega sõnastusest.

Kui defineerida sõna "vedel" (ja "vedelik") millegi voolava ja vesisena, siis näib tõepoolest keerukas kassi vedelana kirjeldada. Kui aga defineerida vedelikku tema võime järgi võtta selle anuma kuju, kus ta asub, siis ütleksid küllap paljud kassiomanikud, et jah, kass on vedel/vedelik. Nii ilmneb "Aias" keele igavene subjektiivsus ning sõnade, ideede ja nähtuste olemuslik ebakõla.

Aga mida ütles see mulle muistse hindu tarkuse kohta ... ei tea. Tekst oli ju mitmekülgne, sooritus professionaalne ja kujundid nutikad, ent miskipärast võnkus lavastuse tervik teisel sagedusel kui minu ajulained.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: