Pean kohe algul tunnistama, et arvatavasti olen üks erandlik filmihuviline, keda ei morjenda absoluutselt, kui pean mõnda linateost koduselt teleriekraanilt vaatama. Muidugi, pimedas kinosaalis istumisel on omad võlud alates heast helisüsteemist kuni võimaluseni muu eluolu välja lülitada, kuid lõpuks on film ikkagi film, sõltumata sellest, kust ma seda vaatan. Arvestades filmide hulka, mille vastu ma pidevalt huvi tunnen, siis nende kõigi kinos vaatamiseks tuleks kas mõnda kinno kolida või see endale ise ehitada.

Seetõttu väärib tunnustust korraldajate otsus korraldada HÕFF tänavu hübriidselt. Kolmeks päevaks said suurimad fännid sõita Haapsallu kohale, kuid seal ju mõistagi kõiki filme ära vaadata ei jõua, mistõttu sai pärast veel nädalajagu pea kogu programmi vaadata ka veebikinost. Selline lahendus aitab vältida festivalipohmelli: kui üldiselt on esimesel õhtul pärast suuremat filmipidu kuidagi tühi tunne, siis nüüd sai filmiüledoosiga kodudiivanil kohe jätkata.

Tänu veebikinole suutsingi täita kõik need lüngad, mis füüsilisel festivalil lihtsalt kattuvate linastuste või muude tegemiste kõrvalt nägemata jäid, ning vaadatud filmide hulk kasvas pea kahekordseks. Mõnes mõttes aitab selline mudel, kus veebifestival toimub hiljem, üle saada ka paratamatust FOMO-st [fear of missing out – toim]: kui mõni film jääbki festivalil nägemata või lihtsalt ei jaksa enam päeva kuuendale seansile minna, siis saad selle rahuliku südamega hiljem üle vaadata. Loodan väga, et selline mudel jääb püsima ka tulevikus.

Fookus langes liialt kodumaistele filmidele

Aga sellele vaatamata tundsin rõõmu, kui sain pärast poolteist aastat kestnud mõõnaperioodi – mille jooksul oli juba toimunud ka esimene täielikult virtuaalne HÕFF – bussiga Haapsalu poole sõita, et päriselt füüsilisel filmifestivalil osaleda. Oli ju vahepeal ka PÖFF, aga ikkagi teises linnas kolm päeva ainult festivalirütmis hingata on midagi muud kui töö kõrvalt mõnd filmi vaatamas käia. Õige festivalikogemuse saab ikkagi ainult niiviisi, argimured korraks seljataha jättes ja häbitult aega kinosaalis surnuks lüües. Või on see üldse aja surnuks löömine?

Mõnel kehvemal festivalil ilmselt võib saalis istumine tunduda ajaraiskamisena, aga HÕFF-i programm ei petnud ka tänavu ootusi. Kui kodus enne taustatööd tehes võib isegi jääda mulje, et miks mõni film sinna valikusse on pandud – tahaks ikka öelda, et rohkem õudust, rohkem verd, rohkem ulmet, rohkem-rohkem-rohkem –, kuid Helmut Jänese kureeritud programmi eesmärk polegi tingimata tuttavates žanripiirides mängida. Muidugi seal on tõupuhast rämpskino, enesekindlat ulmet ja häbituid õudusklišeesid, ent see kõik on tepitud omanäolise žanrikinoga kõikjalt üle maailma. Trash-klassika seisabki kõrvuti tasemel arthouse-trilleritega ning selline kriitikavaba lähenemine aitab pühitseda žanrikino hulljulgust.

Arvestades seda, kuivõrd laiahaardeline oli tänavune programm (ise õnnestus füüsilise ja veebifestivali peale kokku näha 16 filmi, lisaks lühikad!), kaldus fookus nii meedias kui ka kohapeal paraku vaid sensatsioonihõnguliste kodumaiste rämpsfilmide peale. Mõistagi on see festivali jaoks kasulik turundustrikk, et tuua kohale Eesti outsider-filmitegijad ning sellega muuta muidu žanrinohikutele mõeldud filmipidu atraktiivseks ka laiemale publikule. Kõigist neist filmidest – Toomas Aria "Õiglus 2", Mart Sandri värske filmikassett ja Susanna Šmanjovi "Rikutud hing, Viirus" – on meedias aga oksendamiseni jahutud, mistõttu pööraksin ise fookuse meelega neist eemale.

Seejuures ei taha ma väita, et neist filmidest ei peaks üldse rääkima. Mart Sanderi filmikassett "Sanderi õuduste tund" kinnitas, et tal on meeletu potentsiaal stsenaristi ja kirjanikuna – võib isegi öelda, et ta suudab peene käega matkida H. P. Lovecrafti loojutustuse stiili – ning teleekraanile sobiksid need audiovisuaalsed tubateatrit meenutavad miniatuurid igati. Ka Toomas Aria rämps-krimka "Õiglus 2" täidab taas Eesti filmiloos üht avastamata nurgakest, kuid jääb ikkagi küsimus: kui meil tuuakse kodumaale kätte tipptasemel valik viimase aja ägedamast žanrikinost, siis milleks pöörata fookus ainult Eesti toodangule, mis saab ekraaniaega siin-seal ka hiljem? Selline suhtumine tühistab lihtsalt korraldajate põhjalikku eeltöö ja valikuprotsessi ning muudab mingis mõttes filmifestivali kui sellise üldse mõttetuks.

Rahvusvaheline programm oli eriti mitmekesine

Märk tugevast rahvusvahelisest programmist oli juba avafilm "Psycho Goreman", täites pooleteise tunniga kõik need ootused, mis mul HÕFF-i suhtes on: saab lolli nalja, rümbarebuga tagasi ei hoita ja grammike hirmukõdi on ka sinna vahele ära peidetud. Kanada lavastaja Steven Kostanski linateos võib ju pealtnäha kuuluda sellesse turvalisse 1980. aastate nostalgialainesse, mida esindavad nii sari "Stranger Things" kui ka õudustriloogia "Fear Street", kuid siin on palju rohkem trash-esteetikat ja häbitut punkimist, eelpool nimetatud näited näevad enam vaeva publikusõbralikkusega. Kostanski pigem provotseerib saalisolijat oma õudus- ja ulmekokteiliga, kõndides pidevalt labasuse ja maitsekuse piiril. Lõpptulemus on aga väga tugev ja suurepärane algus kolmepäevasele filmipeole.

Kui "Psycho Goreman" ja samuti festivali avaõhtul linastunud rämpskino anti-meistriteos "Tammy ja türannosaurus Rex" on selgelt žanrifilmid, mis ei häbene klišeesid ja vajutavad mõnuga gaasi põhja, siis eriti teravalt jäid festivalil meelde just need linateosed, mis pealtnäha žanriraamidesse ei mahugi. HÕFF-i kõige šokeerivam – ja mitmete inimeste jaoks isegi nii talumatu, et tuli saalist lahkuda – oli Kanada suhtedraama "Rüvetamine" ("Violation"), mis võibki esmapilgul tunduda kui indie-draama väärastunud suhetest ja nende tagajärgedest. See mosaiikne lugu kruvib aga vähehaaval sedavõrd painajalikuks kättemaksulooks, et teeb ka kõige karmimatele õudusfilmidele silmad ette.

Tänavune HÕFF kandis hästi ka ideed, et kuigi ulmelised limukad ja hauatagused deemonid on köitev aines heaks õuduslooks, siis kõige kõhedamalt mõjuvad just linateosed, kus hirmutavad on hoopis inimesed ise. Võtame näiteks Brasiilia põnevusfilmi "Õudustäratav" ("Macabro"), mis räägib köitvalt lahti ühe tõestisündinud sarimõrvariloo. Režissöör Marcos Prado linalugu on publikusõbralik ja võiks vabalt joosta ka mõnel argiõhtul Eesti telekanalite eetris, kuid see ei vähenda kuidagi linaloo väärtust: kui näidatakse väikest kogukonda laastava mõrvari irratsionaalset käitumist, suudab kaasahaarav põnevik ka külmajudinad seljale tuua.

Täiesti põhjendamatult jäi festivalil vaat et igasuguse tähelepanuta Saksa psühholoogiline õudusfilm "Maga" ("Schlaf"), mille lugu painajaid tekitavast hotellist on justkui kummardus Stephen Kingi "Hiilgusele" ("The Shining"). Režissöör Michael Venus näitab kiht-kihi haaval avaneva müsteeriumiga, kuidas ka kõige hirmuäratavamate deemonite nahas võivad end pahatihti peita hoopis inimesed. Rännakule isiklike deemonite keskele viib ka üheks tänavuse aasta parimaks õudusfilmiks peetav "Surnuvalvaja" ("The Vigil"), mille juutide traditsioonidest tõukuv lugu on parimatel hetkedel ikka kohutavalt-jäledalt hirmus.

Aga tagasi maisemate teemade juurde. Rootsi kammertrilleris "Koputus" ("Knocking") hakkavad vaimuhaiglast tagasi koju kolinud naist terroriseerima kurikavalad naabrid. Pisike draama areneb ootamatult plahvatusohtlikuks psühholoogiliseks õuduslooks, mis kommenteerib teravalt ka ühiskonnas levinud väärastunud soorolle. Või siis Uus-Meremaa kättemaksulugu "Kodutee kaob pimedusse" ("Coming Home in the Dark"), mis üritab isegi peategelasteks olevate halastamatute kaabakate tegusid ratsionaliseerida. Kõik need näited kisuvad lahti mingid ühiskondlikud valukohad või keerulised teemad, esitledes õuduseid, mis on pidevalt meie keskel olemas, kuid mida ei oskagi ehk ise tähele panna.

Viisaka arthouse-õuduse kõrval ka nauditavat rämpsu

Oluline on aga mõistagi tasakaal ning nende viisakate, kohati isegi liiga tõsiste filmide kõrvale on vaja ka midagi lihtsameelset, totrat, kui tahate, siis isegi idiootset. Sellestki polnud tänavuses kavas puudust. USA indie-hullus "Mesineste" ("Honeydew") maalib pildi Ameerika äärealadest, kuid teeb seda omapärase psühhedeelse veidrusega. Laias laastus on see tuttavlik "Texase mootorsaemõrvade" laadne lugu, kus keset metsi elavad mingid friigid, aga režissöör Devereux Milburni huvitab suvalise rappimise kõrval pigem psühholoogiline õud, visuaalne veiderdamine ja hüsteeriline loojutustus, mis võib mõnda vaatajat isegi närvi ajada.

Suurem osa filmidest, mis festivalil linastusid, on moel või teisel õudusega seotud, aga sinna vahele mahtus näpuotsaga ka häbitut action'it. Lõuna-Korea hüpervägivaldne möllufilm "Päästke meid kurjast" ("Deliver Us From Evil") on muidugi täpselt see, mida Aasia action'ist oodata võiks – vapustav kakluskoreograafia ja üha kasvavad laibakuhjad –, kuid kas alati peabki originaalne ja uuenduslik olema? Omas kategoorias täidab film kõik ootused ja lahutab meelt täie raha eest. Kui "Päästke meid kurjast" on siiski tõsiseltvõetav tervik, siis Uganda kinovabriku Wakaliwoodi värskeim taies "Pöörane maailm" ("Crazy World") seisab täiesti teises ääres. Tund aega lihtsalt kõmmutamist ja pättide tagaajamist, kust on teadlikult kogu sisu välja monteeritud ja jäetud alles lihtsalt tihe vägivallatõmmis. Äkki näeksid ka Hollywoodi action-filmid sellised välja, kui sealt vahepealsed dialoogid ära võtta?

Lõbusa saastadoosi andsid ka ka juba varem mainitud "Tammy ja türannosaurus Rex" ("Tammy and the T-Rex") ning "Nui neljaks Hawaiile" ("Hard Ticket to Hawaii"), mis on täiesti ilmeksimatult kohutavalt halvad filmid, aga möödunud aastakümned on tõstnud selle halbuse spektrisse ja tänases päevas on mõjub see kõik eriti naljakalt. Kuigi ma pole siiski päris kindel, kas tahtsin näha "Vaprate ja ilusate" staari Ronn Mossi softcore seksistseenides ...

Žanrikino elab hästi, põnevamad asjad toimuvad aga äärealadel

Minu jaoks tõmbas kolmepäevase filmipeo Haapsalus kokku Jakuutia draama "Hirmutis" ("Scarecrow"), mis rääkis tundliku loo ühest jakuudi ravitsejast ning näitas, kuidas ühe kultuuri n-ö argireaalsus võib meile mõjuda kõigiti kõhedalt. Võibki vist tegelikult öelda, et seekordne HÕFF-i valik mõjus omamoodi õuduse kui mõiste ümberdefineerimisena: ka näiteks Ameerikast tulnud hirmulood eirasid pigem tuttavaid reegleid ja näitasid üllatavaid vaatenurki, mille alt õudust ja õõva näidata saab. Selle põhjal võibki tõdeda, et kuigi tore on ju vahel vaadata inimesi laiaks litsuvat dinosaurust, kelle pähe on pandud teismelise poisi aju, siis huvitavad asjad toimuvad ikka ja jälle äärealadel, kuhu ilma HÕFFi-suguste festivalideta pilk ei ulatukski.

Filmivaliku poolest ei saa seega festivalile etteheiteid teha – kui siis vaid seda, et festivali lõpufilm "Jaakobi naine" oli üsna lahja ja mõjus odava, straight-to-DVD rämpsfilmina –, ent paraku jäi kohapeal olles mulje, et inimesed on koroonast tingitud kinopõua tõttu unustanud täielikult kombed, kuidas kinosaalis käituma peaks. Muidugi, festivalil ongi mõistetav, et inimesed hääletavad jalgadega ja lähevad lihtsalt saalist minema, kui midagi ei meeldi, aga ebaviisakat jõuramist, joodiklust ja lõputut tualettruumi vahet jooksmist nägi liiga palju. Varem olen sellise probleemiga kokku puutunud õudusfilmilinastustel Tallinna kinodes, aga tundub, et nüüd jõuab ka HÕFF-ile trend, et horror'i vaatamiseks peab end pildituks jooma.

Kui aga inimesed uuesti kinokombed selgeks saavad, siis üks on kindel: igal suuremal ja väiksemal žanrifilmide fännil tasuks igal aastal või vähemalt aeg-ajalt HÕFF-ilt läbi astuda, et mõista, mis selle vallas laiemalt toimub. Või tegelikult võiks kohale tulla isegi need, kes muidu õudusfilme pelgavad: kui Ameerika kommertslik õudus tundub liiga totter ja labane, siis võib just Haapsalus nähtav mitmekülgne hullus teid seda žanri armastama panna. Isegi mina, kelle jaoks õudusfilmid on midagi sama elementaarset kui leib ja piim, armusin sellesse maailma veel pisut sügavamalt.