"Eks siin selle õmblemisega tuleb tegelema hakata, see on selge. Kõik on polariseerunud ja mitte ainult meil, tundub, et see on mingi aja märk. Siin muu ei aita, kui tuleb suhelda, rääkida, kuidas sina asjadest aru saad, argumenteerida ja siis ma arvan, et on võimalik ümber veenda ka neid inimesi, kes mõtlevad praegu – ma ei taha öelda, et valesti – aga asjade üle viisil, mis ei ole teaduslikult põhjendatud ja argumenteeritud. See on pikk töö ja kõik presidendid on seda ühel või teisel ajajärgul teinud, aga nüüd on ajad teised," arutles Karis.

"Kui võtta aega mõtlemiseks, siis jõuab väga oluliste järeldusteni. Kui on viha sees, siis tuleb vihastada, aga seda ei pea teiste peal välja elama või oma vestluspartnerit solvama," rääkis ta. "Viha on mõnes mõttes mõnus tunne, et midagi tuleb välja. Ma saan aru, et need kommentaariumid on ju vajalikud, et inimene saab välja elada, muidu oleks asjad hullemad, tuldaks tänavatele kirves käes ja see oleks veel hullem."

Betoon on osa kultuurist, kuid sama oluline on selle sisu

Kultuurivaldkonna valupunktide üle arutledes tõi Karis välja, et praegu jäävad paljud suured kultuuriobjektid pärast rajamist omapäi, kuid betooni kõrval on niisama oluline hoonete sisu.

"Arusaadavalt betoon on osa kultuurist, see on arhitektuur. Kui me vaatame kõiki neid hooneid, siis ta koosnebki kahest osast – üks on selle hoone arhitektuur, teine, mis seal sees on. Betoon on osa sellest kunstist, olgu ta ooperimaja, kunstihoone või muuseum. Küsimus on alati selles, kui palju me neid suudame teha. Ja kõige olulisem on see, et me ehitame hooned valmis, aga mis saab edasi? Käibefraas on ju praegu selline, et "meie ehitasime teile maja valmis – nüüd vaadake ise, hakake raha teenima". Natuke on ka ERM selles lõksus, et me teenimegi raha ja siis läheb ka see fookus algsest eesmärgist kõrvale. Me korraldame sündmusi, üks sündmus ajab teist taga, enne COVID-it oli kokku 600 sündmust aastas ja 42 näitust. Seda on liiga palju, tuleks valikuid teha," selgitas ta.

Saates tuli ka jutuks riikliku kontserdimaja rajamine, kuivõrd valitud presidendi ametiaja lõpul, aastal 2026 on Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri 100. aastapäev. "Mul on raske öelda, kuidas ma neid otsuseid mõjutada saan, aga kindlasti ma saan rääkida. President saabki rääkida, see ongi tema relv. Küsimus saab olema selle mõjus, et niisama tühja ei räägi. Ma olen täiesti nõus ja olen seisnud selle eest, et ooperimaja tuleks, aga see on poolik lahendus, ma arvan, et see kontserdimaja peaks tulema. Mul käivad ka ajakirjad nagu BBC Music. Kui see lahti lüüa, siis peaaegu igas on mõni Eesti dirigent või helilooja. See on kultuuri diplomaatia ja selle järgi meid tuntakse. Ma arvan, et oma kontserdimaja peaks Eesti riigil olema. See ei pea tulema Kultuurkapitali kaudu, on ka teisi võimalusi," rääkis ta.

Oma isikliku muusikamaitse kohta avaldas ta saates, et naudib väga erinevat heliloomingut ja on ooperit käinud nautimas lapsepõlvest saati. "Mina olen omnivoor – mulle meeldib ooper, kammermuusika, orkestrimuusika ja koorilaul. Millega ma pole hästi suhestunud, on soololaul klaveri saatel saksa keeles, aga kõik ülejäänu sobib küll," ütles ta.

Karise kultuurinõunikuks saab helilooja Rasmus Puur. "Küsimus ei ole ju selles, kas ma saan kultuuriga hakkama või ma ei saa hakkama. Arvestades, mis ameteid ma olen kõiki pidanud, ka ülikool on ju kultuuri täis, mitte ainult teadust ja teadmisi. Aga minu soov on see, et oleks kõrval inimesed, kes mõtlevad natukene teistmoodi. Nooremad inimesed mõtlevad teistmoodi, see on see, mis rikastab. Kui ma võtaksin enda kõrvale samasuguse inimese, siis mis nõu ta mulle saaks anda. See oleks raha ja inimeste raiskamine. Noor inimene, seda enam, et ta on jõudnud juba väga palju ära teha. Paljud nõunikud on osakoormusega, kui tõmmata nad ära sinna Kadriorgu ja hoida neid lühikese lõa otsas, siis nad varsti ei oska ka enam mingit nõu anda. Nad peavad ikka olema seotud oma valdkonnaga, sama kehtib ka teadusnõuniku kohta. Samamoodi jääb osakoormusega oma tööle, et oleks side teadusega."

Eesti trump on haritud rahvas

Karis rääkis saates, et soovib algaval ametiajal panustada eelkõige haridusvaldkonda. "Mulle meeldib, et Eesti rahvas on hästi haritud ja tark rahvas. See on see suur mõte, kuhu mina tahaksin panustada, aga sellel on muidugi palju tahke ja nüansse," ütles ta.

Ta selgitas, et tähtis ei ole mitte lihtsalt kraadi omandamine, vaid läbi elu üha uute teadmiste kogumine.  "Küsimus ei ole selles, kas sa lõpetad ülikooli või on sul teaduskraad, küsimus on nendes erinevates teadmistes ja tänapäeval ju see teadmiste hankimine ei ole nii lineaarne, kui see vanasti oli, et lõpetad keskkooli ära ja siis lähed ülikooli. Tänapäeval tehakse ka doktorikraad ära ja minnakse siis kutsekooli pagariks õppima, nii pannakse see haridus elu jooksul tükikestest kokku. Arusaadavalt need teadmiste tükid peavad ka mingi süsteemi looma."

Loodusteadlasena on Karise jaoks tähtis osa meie kultuurist ka looduslähedus. "Minu, nagu paljude teiste lapsepõlv, on möödunud looduses. Mul on minu ilus maakodu, kus on üles kasvanud minu lapsed ja kus käime siiani seenel. Eestlasele on see väga omane. Aga selge see, et tuleb peale põlvkond, kes polegi linnast välja saanud. Sellel tuleb silma peal hoida ja seda sidet loodusega tuleb hoida. Annaks jumal, et meil oleks loodusteaduse õpetajaid, kes viiksid lapsi metsa ja oleks ka vanemaid, kes hoolitseks, et see side loodusega ei kaoks," ütles ta.

"Teaduses on kõik salapärane, teadus ei karda kohtumist tundmatuga. Selle pärast ma räägingi haritud rahvast – et me ei kardaks seda kohtumist tundmatuga ja just see haridus ja teadus annab selle, et sa lähed julgelt ja hakkad otsa vaatama tundmatule," arutles ta.

Kadrioru lossi vahtkond vajab pidulikumat mundrit

Valitud president jagas saates ka oma arvamust Kadriorus vahti pidavate ajateenijate mundri kohta. Toomas Sildam küsis hiljutises intervjuus kaitseväe juhataja Martin Heremiga, kas ta oleks nõus kaaluma auvahtkonna rõivastust muutma. Herem sõnas, et juhul kui käsk tuleb.

"Ma kindlasti ei käsi, aga ma arvan, et ma räägin Heremiga sel teemal. Mul on oma seisukoht sel teemal küll, ma arvan, et kui seal juba inimesed seisavad vahtkonnas, siis nad võiks olla pidulikumas riides, mitte sellises, nagu siis, kui me valmistume sõjaks. Kuigi ma saan aru, et sõjaväelase jaoks see olek ongi valmistumine sõjaks. Käsukorras seda ei teeks – kui ma annan käsu, siis sõjaväelased on jah harjunud seda tegema, aga võib-olla jääb rusikas taskusse. Ma pigem püüan selgitada, miks see oleks mõistlik."

Kultuurisoovitus: "Tulge Eesti Rahva Muuseumisse (õigemini nüüd juba minge). Mitte ainult püsinäitusele, kasutage võimalust, seal on väga unikaalne muinasjutunäitus, kuhu terve perega minna ja mis on viimaseid nädalaid üleval. See näitus on planeeritud Euroopasse rändama, vaadake Tartus ja ERMis see ära, muidu peate mööda Euroopat seda taga ajama," soovitas Karis.