Kunstnikud Aksel Haagensen ja Triin Kerge on selle aastanumbri sisse planeerinud kolm isikunäitust, mis toimuvad järgemööda Tartu kunstimajas, EKA galeriis ja Pärnu linnagaleriis.¹ Kõigi väljapanekute puhul seostatakse omavahel mälu ja ajalugu, mida erinevalt kontekstualiseeritud näidete ning subjektide (lapsepõlve)kogemuste toel uuritakse ja publikule peegeldatakse. Noorte kunstnike septembrikuine EKA galeriiväljapanek "Keksurajad" keskendub autorite endi lapsepõlvemälestustele, mille kaudu nad püüavad lahti mõtestada esemete rolli mäluloome protsessis ja lapsi ümbritseva keskkonna paratamatu muutumise mõju nende täis kasvamises.

Sõnale "mälu" annab "Eesti keele seletav sõnaraamat" vaste "meelde talletuNU" või "meelde talletaTU".² Selline sõnastus annab mõista, et see, mis meie meeltesse talletub, võib olla sinna nii juhuse tahtel sattunud kui ka tahtlikult "meelde jäetud". Juba etteruttavalt, enne edasist uurimist, tekib tunne, nagu oleks mäluga seostuv terminoloogia kogu oma ulatuses üks tohutult huvitav jäneseurg, mida tõlgendada püüdes järjest sügavamale kukkumine on paratamatu. Vaatame praegu näiteks sõnakonstruktsiooni "meelde jätma". Kui me midagi kuhugi jätame, siis võime oletada, et saame alati naasta ja jäetu uuesti "kaasa võtta". "Meelde" jätmise puhul peame me aga hoopis "meelde tuletama". Siinkohal annab sõnaraamat aga kaks väga sarnast, kuid ometi erinevat vastet : 1. midagi millestki muust moodustama v. millegi olemasoleva alusel looma (mõttetegevuse teel); 2. meenutama või uuesti enda mälus esile kutsuma.³ Üks eeldab, et tekib midagi uut, teise mõte on pigem seotud olemasoleva "tagasi toomisega". Mõlemad seletused annavad aga otseselt või kaudselt mõista, et "tuletis" on seotud mõttetöö kaudu millegi konstrueerimisega ja sellest tulenevalt võivad need väga edukalt ka inimlike eksimuste osaks langeda.

Objektiivses mõttes peetakse mäluga seonduvalt eriti ekslikuks väidet, et lapsepõlves kogetut on võimalik absoluutselt ja reaalselt mäletada. Tartu kunstimajale antud intervjuus toob kunstnik Triin Kerge näite, et vanemate keeruliste ja koledate mälupiltide kõrval Siberisse saatmisest on nende lastel sageli positiivseid mälestusi oma lapsepõlvest just nende koleduste keskmes, mida nad oma väikese inimese maailmaruumis tingimata hirmsana ei taju.⁴ Laste maailm on palju lihtsam, mustvalgem ja tänu isa- ja emafiguurile näiliselt ohutum. Laste meelte ja mälu primitiivsusest kõneleb romaanis "Emile ehk kasvatusest" ka Jean-Jacques Rousseau, väites, et tema arvates puudub lastel "tõeline mälu". Neile jäävad kuhugi ajusoppi tallele mingid esemed, olukorrad, lõhnad ja maitsed, aga nende kontekstualiseerimine ja arusaam nähtust või kogetust tekib alles hiljem, kui ollakse juba võimelised asju tõlgendama ja enda jaoks kas heaks või halvaks kogemuseks liigitama.⁵ Paistab, et Kerge ja Haagensen nõustuvad Rousseauga ega proovigi oma lapsepõlvest kaasa saadud mälestusi täiesti objektiivselt edasi anda. Nad keskenduvad meelega oma mälupaikade kontekstualiseeritusele hilisemas elus saadud teadmiste, kogemuste, ja küsimuste püstitamise kaudu.

Aksel Haagensen veetis oma lapsepõlve Austraalias ja väljapanekut selgitava infovoldiku kohaselt armastas ta üle kõige looduses nähtud linde üles joonistada. Selle kire on kunstnik toonud ka galeriisaali, kus laest rippuvad grafoprojektorid lapsekäega kritseldatud värvilisi linnulaadseid olendeid seintele kuvavad. Taolise aparatuuri kasutamist võib ilmselt tõlgendada autori lapsepõlveajastu märgina -- grafoprojektorid taandusid koolimajade õppeinventarist alles 2000ndatel. Näitusega käib kaasas noormehe kokku pandud "väliseesti lapsepõlve lindude välimääraja", mis on üheaegselt nii õnnelik kui ka kurb päevikusissekannete formaadis märkmik. Seal on kirjas Austraalias nähtud lindude nimed, poisi skitseeritud joonistused isenditest ja paikadest ning küllaltki napisõnalised ja lapseliku sõnastusega seigad, mis selgitavad Haagenseni Austraalia-keskse lapsepõlve tagamaid.

Raamatukeses kajastatavad Austraalia mälestused on väga helged, kuid lapselikud tajupildid sellest, kuidas Eesti noores eas väliseestlasele siia kolinuna tundus, mõjuvad kohati üsna rusuvalt. Autori armsatest, kuid etteheitvatest jutustustest on tunda teatavat vastumeelsust siinse looduse ja keskkonna vastu. Talle küll meeldivad osad Eestis pesitsevad liigid, keda ta varem meretaguste koduseinte turvalises rüpes televisiooni vahendusel näinud on, kuid need pole ikka "päris see", mis Austraalias. Kõik, mis meenutab kodu, tundub tore ja kõik, mis tundub võõras ja seeläbi tekitab tunde, et poisike ise on võõras, mõjub nukra ja igatsust tekitavana. Lapsele omaselt on mälupildid koondunud väga konkreetsete episoodide ümber, mis minevikus aset on leidnud ja üldine tunne on sinna juurde konstrueeritud tunduvalt hiljem, kui autor on juba üpris kaua Eestis elanud. Ei tea kas asi ikka oli lindudes, kes sinna Austraaliasse maha jäid, või oli autori teise riiki kolimise kogemuses midagi sellist, mis on mälestustesse taolise armsa ja süütu, kuid halva alatooniga kuvandi tekitanud?

Triin Kerge kujutatavad lapsepõlvemälestused keskenduvad Ida-Virumaal asuvast väikesest Voka alevipoest ostetud jonnipunni nuku saamisloole ja teistele selle paigaga haakuvatele mälestustele. Vokas elas kunstniku vanatädi, kelle juures ta lapsena külas käis. Näitust tutvustavas brožüüris loetleb Kerge ette üksikuid ja väga detailseid mälukilde, mis tal alevikuga seostuvad: kummeli korjamine, vahvlimasin ja telesaade, mis kõiki naerma ajas. Ometi on kunstnik otsustanud näituse põhimotiivina kasutada just oma väidetavalt kõige hägusamat, kuid ilmselt õnnelikumat mälestust: jonnipunni.

Kogu galeriipõrand on kaetud eri suuruses nukkudega, kelle vahel tuleb endale läbi saali teed rajada ilma, et mõni jonnipunn väga iseloomulikult ja lõbusalt küljelt-küljele kõlksuma hakkaks. Muidugi poleks nende riivamine eriline traagika, kuna näituse helikujundus ongi ümarapõhjaliste nukkude tekitatav heli, mis erineva tugevusega aeg-ajalt kostub, kuid ikka oleks piinlik autori loodud kompositsiooni kuidagi kõigutada. Tekib tunne nagu ma viibiksin ühes kahest: mänguasjapoes või mõnes hirmsas õudusunenäos. Sellest mõttest tulenevalt kerkib minu jaoks taas esile laste võrdlemisi mustvalge ja äärmustesse kalduv tajude maailm. Täiskasvanuna meelde tuletatavad lapsepõlvemälestused on pea alati kas head või halvad, ei kunagi täiesti neutraalsed.

Lisaks kõigele nähtavale on näitusesaali toodud ka lastele (ja miks mitte ka täiskasvanutele) omane konkurentsi- ja eakaaslaste üle trumpamise tahe. Kahe autori lapsepõlvemälestused on antud näituse puhul mingil määral konkureerima pandud. Ühe vaatamiseks peab teise täielikult tähelepanuta jätma. Selleks, et vaadata seinu katvaid linnupilte, peab ühe koha peale seisma jääma, et mitte jonnipunne riivata ja näituse teise poole kompositsiooni lõhkuda. Selleks, et jonnipunnide vahel liikuda, peab vaatama ainult neid. Valik on jäetud vaataja enda teha: kas enam tähelepanu köidab materiaalne, punane ja kõlksuv lapsepõlvemälestus või abstraktsem ja värviküllasem kujutlus kodumaast läbi värvilise sulestikuga lindude.

¹ https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=m%C3%A4lu&F=M
² https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=m%C3%A4lu&F=M
³ https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=tuletama&F=M
⁴ https://www.youtube.com/watch?v=WFXyxXLBk3Q
⁵ Wolff, Larry. When I Imagine a Child: The Idea of Childhood and the Philosophy of Memory in the Enlightenment. 1998, lk 377–401. http://www.jstor.org/stable/30053884