Häid filme võib ära tunda sellest, et neist hõlpsasti lahti ei saa. Kummitama võib jääda filmi atmosfäär, kogetud lugu, mõni stseen, karismaatiline peategelane, muusikaline kujundus või isegi mõni žest. Aga võib juhtuda ka nii, et film tõukab mõne muu teose või allika juurde, võimaldades oma tähenduslike kihistustega mitut vaatamiskorda. 

Kirill Serebrennikovi "Petrovid gripi küüsis" on mõnes mõttes lihtne lugu palavikus ringi tuiavast automehhaanikust, kes püüab sõprade abiga gripile leevendust saada viinast, jõudes selle tulemusega viirastustega seguneva reaalsuseni. Loo lihtsus sellega ka piirneb, sest Serebrennikovi ekraniseering surub Aleksei Salnikovi samanimelise, ligi 400-leheküljelise romaani sümbolitest raskesse fantasmagooriasse, mis mõjub kui deliirium kinoekraanil.

Serebrennikov mängib lavastuslike mastaapide, kinokunsti tehnikate ja formaadiga, vahetades stseene kaadri sees, ent vaatamata saavutatud tihedusele ei muutu kaks ja pool tundi perekond Petrovide üleelamisi kurnavaks. Semantiliselt laetuselt ja üldistusjõult on raske Serebrennikovi-Salnikovi teosele sel aastal Eesti kinodesse jõudnud vene filmidest midagi kõrvale panna.

Tähenduslikke kihistusi, mis dekonstrueerivad tänapäeva Venemaa mentaalsust ja väljendavad Nõukogude Liidu järgse ühiskonna arengut, on juba romaanis sedavõrd palju, et annaks ainest ka raamatu kommenteeritud väljalaskeks. Film siinkohal alt ei vea. Kui ekraniseeringud kalduvadki pigem lihtsustatud ümberjutustuse poole, siis Serebrennikov surub romaani tegevustiku küll kokku, kuid lisab sinna visuaalse atribuutika, mis loo tähenduslikku välja toetab ja võimendab. Eelkõige atmosfäär – igavene talv, hämar pilvealune, rõske pakane – väljendamas otseselt seisakut, külmunud olekut. 

Salnikovi romaan on omamoodi resümee sellest, kuidas peegeldub 30 aastat tagasi ametlikult lagunenud totalitaarne režiim tänapäeva vene inimeses. Ja mitte ainult vene inimeses, ehmatavalt võib filmi vaadates tõdeda, et need traumaatilised jäljed on kõigis, kel on tulnud mingidki aastas selles roiskuma läinud režiimis veeta. Siiani elatakse justkui varemetes, mineviku hallis varjus, kesk muserdavat soveti-arhitektuuri ja roostetavaid mänguväljakuid.

See grotesk on kohati naljakas, sest vene inimesel on kadestamisväärt absurditunnetus ja sellega tihedas seoses olev huumorimeel, mis aitab üle elada ka kõige hullemad ajajärgud, kuid olemuselt on see eksistents kurb ja traagiline oma väljapääsmatuses. Väljapääsu ongi siit peamiselt kahes plaanis: kas alkoholi kaudu enesesse ja oma muresse uppumine või vägivalla kaudu, lõhkumise ja vere teed valides, sotsiaalse surutise raame purustada püüdes. 

"Мама, мы все тяжело больны... Мама, я знаю, мы все сошли с ума…" laulis Viktor Tsoi. Õnnetu automehhaaniku Petrovi gripp laienebki kogu vene ühiskonnale, see on haige, pole paranenud oktoobrirevolutsioonist saadik, mil gripp esmakordselt puhkes. Enamgi veel, iseenda varjuks muutunud inimesed ei oskagi selleta elada.

Luhtunud unistuste sümboliks on filmis (ja ka raamatus) vananenud Lumehelbeke, Snegurotška, Ded Morozi kaunis abiline. Kunagisest kaunist noorest naisest on saanud robustne, sootu piletikontrolör, kõigi nõukogude kassiiride, koristajate ja uksehoidjate kehastus, kelle silma alla ei taha ka päevavalges sattuda. Helgest tulevikust on kujunenud palavikuline farss.

Sellega liitub läbi filmi jooksev aastavahetuse troop, sest just aastavahetus, mitte jõulud, oli nõukogude inimesele ainuke uue alguse ja lootuse sümbol. Hetkeks uskusid, et see kole aasta on läinud ja ees ootab midagi kaunist, seniolematut. Ja nii igal aastal uuesti.

Korduvad ka inimesed. Kui Salnikovi romaanis oli see lihtsalt kujund, siis Serebrennikov selle järgi talitabki: ühed ja samad näitlejad etendavad eri stseenides erinevaid osi ja efekt on tagatud. Salnikovi satiiris on Pelevinit ja Serebrennikovi groteskis Balabanovit. Selles kõiges aga suur annus heatahtlikku huumorit ja muidugi muret inimese pärast. 

"И вот ты стоишь на берегу и думаешь: "Плыть или не плыть?"