Pildiraamide vahelt kostub sügav ohe, mis küll saab edasi?

Kaunid põrandad, kõrged laed, aga ometi rinnus kõhe.

Kas need seinad räägivad või miks ma näen tõde?

Ta on siin, mu lähedal, mu kõrval, ta on mu seljas.

Ta ei ole mitte "mis", vaid "kes", ta on kastist väljas.

Laual, seal teises nurgas seisab raamat, avatult.

Seekord ei sõnu ega lauseid, on vaid pilk nii kahvatu.

Mu pea ei mahu mu tasku ega liivakarva jope hõlma.

Ausus pilgutab värvist silma, mul midagi teha ei kõlba.

Mu tossud tavaliselt nii rohelised, täna on kulunud,

suisa kleepuvad põranda küljes, sinna kinni sulanud.

Kas tuleks juba ette see aitav ajaline piir,

et kibedalt ja kiiresti saaksin ära minna siit.

Nad ei räägi enam, vaid karjuvad mind nimepidi

nii siiralt kui võimalik, sest nad lihtsalt paluvad abi!

Ma hingan, vaatan ja võtan endaga koju kaasa.

Mina lähen, sina tuled ja kohe lahkub veel keegi,

aga tema jääb, jääb seisma ja midagi muud ei teegi.

Alguses tuleb, siis on ja lõpuks läheb,

alguses tuleb, siis on ja lõpuks läheb,

alguses tuleb, siis on ja lõpuks läheb,

alguses tuleb siis on ja lõpuks läheb…