Ekraanil helendab uudiste veebiportaal ja peas mürisevad muremõtted. Astun ühest muuseumist teise: peavoolumeediast ehk mustjate maalide ja mornide skulptuuridega täidetud kunstkambrist vanalinna külje all asuvasse Adamson-Ericu muuseumi.

Lasen raskel uksel enda järel kinni vajuda – linnakära vaibub tasa ja võimu haarab enese kätesse tuttavalt õõnes muusemivaikus. Nagu vahel metsaski seisatan ja enesesse kerkivate seenekübarate ja mööda puid roniva sambla maiku iman, lasen Adamson-Ericu sissekäigu juures kopsudel täituda pühaliku kunstimuuseumi rahuga. Paar valvurit tatsavad saalis, pannes ruumi kumedat kõlama ja pühkides oma alalise eksponaatide vahel keerlemisega justkui teostelt tolmu – puhtaks saavad nii puumotiiviga kaltsuvaip, primitiivne koopaelanike serviis, kentsakalt naeratava päikserattaga dekoratiivplaadid kui ka maal "Prügikastipoeesia". Ma hingan enesesse Adamson-Ericu igavikulist ruumi, tema kunsti sajas vormis; tema "Hispaania maastikku arbuusiga", kus peale Hispaania tuhmide linnamajakeste ja ühe toimetava töötädi lebab keset pintslitõmbeid ebaproportsionaalselt priske, lihav, sügavroosa arbuus.

Seistes maali "Hispaania maastik arbuusiga" ees tõmbuvad silmad kahtlevalt kissi, suu muigele ja pähe kerkib tahtmatult küsimus: "Milleks see kõik?". Milleks on pistetud kentsakas arbuus lärakana keset teost, milleks kõik need vildakad rinnanõelad, kummalised loomakujutised taldrikutel ja maal, mis esitleb prügikasti sisu?

Kui kissis silmade taga püüab vasakpoolne ratsionaalne aju leida vastust küsimusele, tabada kunsti mõtet, toetuvad aju parem pool ja emotsionaalne keskus aeglaselt, muhelevalt toolileenile ning lasevad "arbuusi" enesesse. Ja kui aju hall pool on piisavalt rahmeldanud, juurelnud, pead murdnud, alistub ta viimaks – emotsionaalne keskus istub ratsa ja pea täitub õilsa meelerahuga, õlimaalide kirkad värvid imbuvad ajukobarate vahele, ajust saab lihavroosa arbuus ja kunst on taas võitnud. Ja ehkki ei leitud vastust küsimusele, "milleks kunst?", triumfeerib ta taas. Ta haarab mind enda embusesse ja asendab ajalise igavikulisusega. Kui ma voolan piki koopamaalinguid, kubismi kujundeid ja Hispaania maju, kaotab tähenduse ka meediast üles korjatud murekandam: sulav Gröönimaa, liiga erkpunased jalgrattarajad, hirmutavate tundlatega mikroorganism.

Ma jätan Adamson-Ericu tolmu koguvad eksponaadid, paar muuseumitädi ja püha vaikuse ning astun Tallinna vanalinna melusse. Ja kui sammun mööda vaktsineerimist propageerivatest plakatitest, taban end kentsakalt mõttelt: olen justkui vaktsineeritud – Adamson-Ericu magus kunst pakkus mulle ajutised antikehad viirusena levivate muremõtete vastu. Olen kunsti valides teadmatult valinud vabanemise. Nagu on Viivi Luik öelnud: "Hall argipäev on olemas ainult sedavõrd, kuivõrd me laseme tal olemas olla." Rasket ust avades lasin kaduda hallil argipäeval.

Seistes seal, kus ennist, mil pikki artikleid sirvisin, pole ajalehtede alaline süngus mõistagi kadunud. Ent nüüd, mil olen varustatud laetud aku ja meelerahuga, naeratan ma artiklitele justkui Adamson-Ericu arbuus, mis igale kunstihuvilisele kelmikalt muigab.

Mulle meeldivad muuseumid. Enim külastan ma kunstikoda, mille grandioossed teosed igat voolu kujutavad: leidub nii romantismiaegset surmakoledust, hüperrealismi võimendatud argipäeva, impressionistlikke mõtteavaldusi, sürrealismi humoorikust kui popkunsti primitiivsust. See muuseum – ajakirjandus – haarab mind enim enesesse. Silmad kisuvad kissi ning ratsionaalne aju tegutseb ja toimetab helikiirusel – juurdleb, analüüsib, arutleb. Ja kui sammun piki teoseid – artikleid ja uudiseid – imbuvad need kirevad maalid nii sügavale minusse, et väljapääsu muuseumist lausa üles enam ei leiagi.

Aga pääsetee ja väljapääs on mõistagi olemas: sel korral lõuendil lebava lopsaka lõunamaa vilja kujul. Ja ehkki küsimusele "milleks kunst? pole ratsionaalset vastust, tuleb vaid uurida "Hispaania maastikku arbuusiga" ja vastus selgub. Kui selja taga sulgub lahmakas muuseumiuks ja sõõrmetesse ulatub mesise vaikuse ja seintel rippuvate õlivärvide õrn aroom, avaneb sissepääs igavikku ning avaneb uks meelerahusse. Halli argipäeva hall tegelane pintseldatakse üle tuhande tooniga, vabadusega, millist mujalt ei leia.