"Kirjuta Eestile!" äramärgitud töö. Elus värvid

Kristi Kongi näitus ,,Kujuteldavad olendid videvikus 2”
Kristi Kongi näitus ,,Kujuteldavad olendid videvikus 2” Autor/allikas: Annabel Kukk

Avaldame president Kersti Kaljulaidi algatatud võistluse "Kirjuta Eestile!" äramärgitud töö, mille autor on Annabel Kukk.

Viljandi Rüki galeriis oli 17.06.-18.07.2021 Kristi Kongi näitus ,,Kujuteldavad olendid videvikus 2". Kui astuda galeriisse sisse, siis järsku ei teagi enam, kuhu vaadata. Olen pime ja näen värve erksamalt kui kunagi varem samal ajal. Tean, et ei mõista kunagi lõpuni välja nii oskuslikult maalitud ja läbimõeldud maale, kuid seda enam on mu meeled küllastunud imepärastest kompositsioonidest. Soovin ammutada igast pintslitõmbest kõike. Samal hetkel tahaks võtta mütsi maha, sest kõik on nii pühalikult kaunis. Olen sattunud värviparadiisi.

Abstraktsest kunstist tulenevaid tundeid ja mõttekäike on niivõrd keeruline kirjeldada just seetõttu, et see ei kujuta mitte midagi. See on mittekujutav kunst. Kuidas siis sõnastada midagi, mille kohta puuduvad sõnad? Räägime mitte millestki, kuid seda nähes on see ülem kõigest. Veidral kombel suudavad ainult värvid ja vormid meie hingekeeled nii erutavalt võnkuma panna. Meis hakkavad toimuma seni tundmatud ahelreaktsioonid. Iga idülliline värvigamma ajab veel rohkem ahhetama. Silmade võrkkestal käis värvielamusest sublimatsioon.

Iga toon puudutas vaimu omamoodi. Pehme, aga alati ootamatu särtsuga magenta voolas lõuendilt lõuendile. Kord tundus ta nii sametine nagu eha viimane helk, et tahaks langeda ta rüppe. Teinekord oli ta kõhe ööpimedus, meeleseisund, kus oled niivõrd üksi oma mõtetega ning keegi ei kuule su ahastavaid agoonilisi hüüdeid. Samal ajal suutis ta olla kõige mesimagusama jutuga vestleja, et tema imepärasest väljendusvõimest ei olnud kunagi küllalt.

Kollast see-eest ei olnud palju, kuid piisavalt, et tema palavikuline kuumus rebiks vaataja maha. Ta on võimeline olema viimane lootusekiir ja tumedal ööl kaugelt paistev koduaken, kuid ka hapu sidruni maik. Rahvameditsiinis tervendav võilill, aga aedniku igavene kimbatus. Vahel reibas saksofoniviis ning vahel lootusetu tumbamürin. Vastuolusid täis värv.

Äkitselt tiris mind enda juurde hoopis tumesinine, peaaegu must. Tundus nii tume ja külm, tema rääkis tasasel ja rahulikul toonil, kuid ootamatult kumas temast hoopis soojust. Ta embas mind nii tugevalt, et ei näinud muud maailma. Uppusin temasse. Kuid siis ta sulas heledamaks, lausa punaseks välja. Lõpuks hõljusin tema varjundite jumalikkuses.

Alati tähelepanu püüdev punane pani tundma nii vere kui ka romantika hõngu. Miski temas pani keema iga veresoone. Kohati suisa kare ja torkav oma agressiivsusega. Ta vehkles oskuslikult teravate mõõkadega, koguni lõhestas südame, ometi ootasin iga tema uut sähvatust maniakaalselt.

Roosa tõusis niisama esile oma lahkusega teiste värvide vastu. Omamoodi nii orgaaniliselt sulas ta kohati laiali ning samas paradoksaalsel kombel kivistus nõelteravateks moodustisteks. Hõrgule marja mannavahule oli lisatud üksik piparmündileht. Roheline piilus tagasihoidlikult erksate värvide vahelt. Kõigest hoolimata oli tema ürgne looduslik rahulikkus laitmatu värvielamuse põhjuseks.

Vormid ja kujud olid värvidega nii ideaalses, lausa meloodilises kooskõlas. Raske oli liikuda järgmise maali juurde, sest iga pilt oli mu hinge peegelpilt. Sellest hoolimata, et konkreetsed kujundid puudusid, suhestusin kõikide kooslustega isiklikul tasandil. Iga teos tekitas täiesti oma nišiga miljöö. Näiteks ühe taiesega meenusid mul maalilised stseenid lehtede riisumisest aias. Iga-aastane tegevus, kuid ometi need värvid ja vormid võluvad oma lihtsusega. Toetud rehale, olles ümbritsetud maagilisest sügisloodusest, vaatad unistavalt lehehunnikuid, mis vajavad veel käruga komposti viimist. Kohe omandaski oranž nostalgilise meelestuse. Niimoodi ma jäingi oranži himustama.

Hea kunstniku käe all muutuvad puhtalt värvid ja imelihtsad kujundid elusaks. Ta annab kõigele oma hingamise ja olemuse. Ta lõi justkui orkestri parimate pillimängijatega ning pani kõik instrumendid kirjeldamatult võrratusse harmooniasse. Terve orkester on niivõrd võimas üheskoos, kuid samas on iga üksik instrument fenomenaalse kõlaga. Iga keelpilli poognatõmme tekitas lõputuid järelvõnkeid. Sellised kooslused paitavad kõiki meeli.

Kui lõpuks tekib hiilgavate värvide ja vormide keskel küsimus, mis kell on ning meenuvad argipäevakohustused, on aeg vaikselt galeriist lahkuda. Mitte et hea kunst ära tüütaks, vaid nüüd alles hakkab nähtu seedimisprotsess. Näituselt lahkudes ja juba tavapäraselt tänaval kõndides avastad, et nüüd sa näed seda, mida proovis näidata meister kunstnik Kristi Kongi. Nüüd näed värve … elus värve.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: