Kui räägime teistest kultuurivaldkondadest, siis viimase mõnekümne aastaga liiga palju muutunud ei ole. Raamatud ilmuvad suures osas ikka samamoodi, teatrietenduste vaatamiseks tuleb kuskile majja kohale ronida, ka kunst ei tule naljalt iseenesest koju jätte. Tõsi, filmindus on paljuski kolinud voogedastusplatvormidele, kuid kino pole tarbimisahelas oma olulist kaotanud.

Muusikaga on aga teisiti: kui varem olid füüsilised helikandjad selgelt esimene aken uue muusika juurde, siis nüüd tulvab värsket materjali igast praost hoomamatus koguses sisse. Seega ei ole enam küsimus, kas raatsin mõnd uut plaati kümmekonna euro eest osta, pigem on keerulisem see, kuidas kõik see uus muusika läbi kuulata. Kus on sellises tsüklis aga muusikakriitika koht?

Vaatamata sellele, et uuele muusikale ligipääsemine on häbematult lihtsalt tehtud, on muusikakriitika tahes-tahtmata marginaliseeruv formaat. Leheveergudel on need juba aastaid kokku kuivanud ja ka ERR-i kultuuriportaali praktika on näidanud, et vähemtuntud artistide arvustuseni lugeja naljalt ei jõua.

Välismaiste artistide muusika tagasisidestamine on kindlasti ahvatlev, aga ammendavalt ja kõikehõlmavalt on seda keeruline teha, kodumaistele artistidele on tagasiside aga olulisem ja ka lugejatele läheb see rohkem korda. Seega ehk peakski keskenduma just sellele? Otsima üles need põnevad peidetud nurgatagused kodumaisel muusikaväljal, millest veel niivõrd ei teata, ja need publiku ette tooma.

Siinkohal tekib aga väikese turu paradoks: kui kriitik on mõnda aega valdkonnas töötanud, hakkavad tekkima kontaktid. Tutvud mõne muusikuga, kui eriti hästi läheb, võid isegi sõbraks saada. See juhtub iseenesest, julgen kinnitada. Kuidas aga sellises olukorras anda objektiivset tagasisidet? See sama artist, kellega hästi läbi saad, annab ootamatult välja kohutavalt halva albumi, millele tahaksid ausalt põrmustava arvustuse kirjutada. Sõltumata sellest, kui hästi sa oma arvamust põhjendad, siis tõenäoliselt ta ikkagi solvub. Inimlikult ka igati mõistetav.

Vestlusest kujunes välja mõte, et ehk peaksid kriitikud võtmagi endale julgemalt nn kriitikupositsiooni ja mitte liialt muusikutega sõbrustama? See on kindlasti variant, aga niivõrd väikesel turul on seda ikkagi suhteliselt keeruline saavutada.

Lõppude lõpuks tuleb lihtsalt edasi pingutada, et muusikakriitika veel hädavaevu kuidagi elus püsiks ja päriselt oma teravust ei kaotaks. Seega kõik julge sõna ja mõttega muusikahuvilised, haarake sulg pihku!