Brian Jonestown Massacre'i ninamehe Anton Newcombe'i Twitteri-postitused möödunud aasta märtsis vihjasid sellele, et Holy Motorsi teine album saab salve just Newcombe'i Cobra-nimelises stuudios Berliinis.

Teine kauamängiv "Horse" sündis aga hoopis koostöös Ühendkuningriigist pärit Underground Youthiga, kes laupäevalgi ansambliga koos Sõpruses mängib.

"Väga orgaaniline, loominguline, kiire, efektiivne," kirjeldas Raus tänavu jaanuaris toimunud salvestusprotsessi. "Me saime sõpradeks ja tegime head mussi. Mängisime koos, käisime koos väljas, mida hakkasin igatsema."

See oli enne koroonaaega. Kui nad poolteist kuud hiljem lugude miksimiseks teist korda Berliini läksid, oli koroonahüsteeria seal võimust võtnud.

"Mäletan, et naersime stuudios, et Berliinis juba kõik koguvad toidukraami ja WC-paberit. Ma mõtlesin, et inimesed on ikka nii hullud," meenutas Tulve.

"Poed oli täiesti tühjad", lisas Raus, kelle sõnul oli olukord võrreldes jaanuariga nagu öö ja päev. "Tõesti nagu sõda oleks üle käinud."

"Jah, ja siis me tulime koju ja jäimegi koju," tõdes Tulve.

Kuigi koroona plaadisalvestamist ei seganud, harvendas see arusaadavalt plaanitud kontsertide kava. Umbes kuuajane ja viieteistkümnest kontserdist koosnev plaadiesitlustuur oleks pidanud Holy Motorsi viima esinema peamiselt Inglismaale, aga sekka ka näiteks Prantsusmaale, Saksamaale, Luksemburgi ja Belgiasse.

Praegu on kavas üksainus, laupäeval toimuv plaadiesitlus Sõpruses. Suve hakul andsid nad Sveta baaris ühe piiratud kontserdi ning augustis astusid üles festivalil Mägede Hääl.

"Kui panna november ka juurde, siis see on kolm kontserti, mida on umbes sama palju kui me viimase kolme aasta jooksul Eestis üldse mänginud oleme," tõi Raus välja. "Nii et tegelikult on meil olnud väga sisutihe Eesti kontsertkava."

Kuigi Holy Motors on oma tegutsemisaja jooksul alates 2014. aastast andnud Eestis pigem vähe kontserte, on isiklikes vestlustes jäänud kõlama üks tähelepanek – nad ei tee laval justkui mitte midagi ja nende kontsertidel hakkab igav.

Tulve pakkus välja, et ehk on see nii seetõttu, et nad ei ole nende loominguga nii kursis. "Me polnud pikalt enne "Slow Sundowni" [debüütalbum, mis ilmus 2018 – toim] midagi välja andnud, et inimestel tekiks kontsertidel äratundmine, nad saaks mõnele laulule kaasa elada või teaksid midagi oodata."

Raus sõnas, et tema ei vaata isegi tempokaid kontserte tihti lõpuni ja on kohanud Euroopas mitmeid paare, kes on nende muusika järgi tantsinud ja kellel küll igav ei ole hakanud.

"See on väga leidlik, kuidas nad suudavad selle muusika järgi tantsida, sest mina ei suuda seda visualiseerida. Aga nemad on näidanud mulle, et see on võimalik," kirjeldas Raus.

Tulve märkis, et see on ka inimese enda teha, et tal kontserdil igav ei hakkaks.

"Võib-olla on need aastatetagused kogemused, sest Eestis ei ole väga esinetud," sõnas Raus. "Toona oligi laval minul endal vähemalt väga palju ebamugavam olla. Sellest tulenevalt võib-olla oledki laval igavam," tõdes Raus.

Tulve ei usu, et midagi vahepealsete aastate jooksul eriti muutunud on. "Ma ütleksin, et meie lava on endiselt sama igav."

Rausi sõnul oli vähemalt Mägede Hääle kontsert väga lõbus. "Aga see oli võib-olla seepärast, et see läks nii pungiks kätte, sest kõik asi lagunes tehniliselt koost."

Tulve tõi välja, et kui vaadata videoid üheksakümnendatest – näiteks ansamblist Mazzy Star – ei tee seal laval samamoodi keegi mitte midagi. "Minu jaoks ei pea laval toimuma tohutut aktsiooni nagu "Terevisioonis" tingimustes kirjutatakse."

"Jah, me saime pakkumise "Terevisioonist"," märkis Raus. "Seal peab olema rõõmsameelne muusik, naeratavad artistid, positiivsus."

"Unelevad laulud ei sobi," lisab Tulve.

"Melanhoolia ja eksperimentaalsus ei kõlba," jätkab Raus.

"Ja kui artist on üksinda laval, siis võiks olla ikka kas taustalaulja või -tantsija, et oleks mingi liikumine, mis teeks selle esinemise huvitavaks," toob Tulve veel välja.

Rausi sõnul tuleks sel juhul ära keelata ka Uku Suviste sooloesinemised.

"Võib-olla me ei olegi esinejad ja oleme lihtsalt muusikud, laulukirjutajad, kes teevad seda, mis nad teevad," lisas Raus, kes tunnistab, et publikuga on lavalt maas suhelda palju lihtsam kui laval.

"Ma rääkisin sellest hiljuti bändikaaslasega, kes luges seda Anna Calvi kohta, et lavalt publikut vaadates tekib tihti tunne – nagu ütles ka Calvi –, et see on ahistav tegevus. Nagu mina ahistaksin lavalt justkui jõupositsioonilt publikut," nentis Raus.

Neil võib tihti kõhe hakata, tunnistas ta. "Aga kinga põrnitseda on ka raske. Olukord on keeruline, sest teha seda jumala pilku, nii et sa vaatad kõiki ja mitte kedagi, see on veel täielik ülbuse tipp. Kuhu oma silmad suunata, ma ei tea."

Holy Motorsi esimeste live'de ajal oli Rausi sõnul olukord lihtne – siis ta ei tahtnud kedagi vaadata, vaid lihtsalt pilli mängida. "Aga nüüd on kõike nii kaua tehtud, et pillimäng tuleb suhteliselt puusalt ja ongi rohkem aega n-ö kõrvalistele tegevustele."

Tunne, et sa oled kontsertikülastajana muusikute jaoks publikus anonüümne, on Tulve sõnul petlik. "Arvatavasti sa tegelikult ei ole nii anonüümne." Mõistagi oleneb kõik ka sellest, kui pungil on saal ja kes on need inimesed.

"Suurejoonelised inimesed ei saa jääda publikus nähtamatuks. Kellelgi on mingisugune aura, müts või pilk ja see kõik jääb tegelikult silma, kui mingi minimaalne valgus nende peale laskub," selgitas Raus.

Üks nende suurejoonelisi kuulajaid esireas on teatud ringkondades hästi tuntud luuletaja Francois Serpent ehk fs, kodanikunimega Indrek Mesikepp.

"fs on nii suur toetaja, et ma tahan talle lihtsalt anda tasuta albumi ja T-särgi," sõnas Tulve. Aga enne, kui nad jõuavad seda teha, on ta kõik juba ette tellitud. "Tal on kontserdipilet ka juba ostetud [intervjuu toimus kaks nädalat tagasi – toim]."

"Tal on plaat ette tellitud. Tal on T-särk ette tellitud. Ta tahab vanu seitsmetolliseid meilt tellida ja sõpradele Ukrainas saata," kirjeldas Raus.

Välismaal on selliste püsiaustajate tekkimine raske, lisas ta, sest igas linnas on uued inimesed. Ta ei välista, et see ongi täiesti kadunud nähtus. Pigem on ta seda kogenud muusikutega.

"Me oleme näinud samu artiste. Oleme mänginud mõned korrad A Place to Bury Strangers'iga koos, nii Euroopas kui ka Ameerikas. Low'ga samamoodi," tõi Raus välja.

Raus meenutas, et ühel mullusel festivalil Tšehhis, kus nad mängisid, esines enne neid samal laval trio, mille trummar oli nende plaadifirma Wharf Cat bändi Bambara trummar, ja kitarrist nende esimese seitsmetollise produtsent Ben Greenberg New Yorgist, keda nad ei olnud elus kunagi näinud.

"Siis oli see moment, et "ou, see oled sina või, et me tegime viis aastat tagasi koos kiire singli," rääkis Raus. "Publikus ma niisuguseid inimesi ole täheldanud."

Kriitikud ja kuulajad on Holy Motorsit sageli võrrelnud kõigi teiste bändidega, kellele meeldib reverb-pedaali püsivalt sees hoida. Rääkides sellest, kas neile on olnud oluline mahtuda oma muusikaga teatud nišši, tõdes Raus, et pigem on tundunud küündimatu kõlada nii hästi.

"Me olime ka päris algajad. Me tegime lihtsalt seda, mida me oskasime teha. Nüüd me teeme seda, mida me tahame teha ja see on tegelikult suht sama asi," selgitas ta.

Tulve sõnul ei mõtle nad selle peale, et kõlada nagu keegi teine. "Meile meeldib lihtsalt muusika, erinev muusika ja me teeme enda muusikat."

Võrdlemine on Rausi hinnangul muusikakriitika kui žanri panus sellesse, kuidas me muusikast räägime. Alati on vaja võrrelda, sest nende bändi nimi ei ütleks enamustele muidu mitte midagi.

"See ei ole nii, et iga artist ise ütleb, et "meie kokteil on nende ansamblite fusion" ja siis me hakkamegi tegema seda, mida me teeme – Slowdive'i ja [Ennio] Morricone segust muusikat," sõnas Raus. "Meile öeldakse seda kõike tagantjärele."

Tema tuvastab pigem seda, kui üks laul kõlab nagu teine laul. "See on palju laiem ja seal võib nii palju rohkem meelevaldseid seoseid luua." Olenevalt sellest, kas tal on hea või halb tuju, saab seda defineerida vastavalt kui homaaži või plagiaati.

Muusikalised eeskujud võrdsustab Raus muusikamaitsega – ta võtab eeskujuks selle, mida ta tarbib või mis talle meeldib, aga ei juhindu sellest, et olla nende moodi.

"Eeskujudest ei saa kunagi lahti, aga samas juba lahti lastud vähemalt sellest, et neid teadlikult kopeerida," selgitas ta.

Raus hoidub uue kooli elektroonilisest muusikast, kui see ei ole just väga tugevalt lähtuv vanakooli soojast saundist. Kõike muud ta kuulab. Tulve aga tunnistab, et kuulab viimasel ajal üldse aina vähem muusikat.

"Kahjuks puudub huvi leida midagi uut. See on lihtsalt praegu selline faas. Ma kuulan hästi palju Kurt Vile'i. Ma ei näe Holy Motorsi ja Kurt Vile'i vahel midagi, mis oleks sarnane, aga sellegipoolest ma väga naudin teda. Kindlasti ta inspireerib mind."

Tulve märkis, et tegeles vahepeal ka iseseisvalt elektroonilise muusika tegemisega, aga praegu enam üldse mitte.

"Ma pole poolteist aastat isegi seda programmi avanud ega tunne igatsust ka. Praegu olen teinud valiku, et tahan just teha bändimuusikat ja tahan teha muusikat Holy Motorsiga. Ma ei tunne tüdimust."

Kuigi tüdimust ei ole, pole Rausi sõnul iga päev ühtviisi andekas tunne, et saaks iga päev muusikat sama enesekindlusega teha. Tegelikkuses toimub ka suur ületootmine.

"Materjal, mis lõpuks avalikkuseni jõuab, on marginaalne osa sellest, mis on läbi mõeldud ja katsetatud. Enamus ideid, mis ma ise kirjutan, mulle tegelikult järgmiseks päevaks enam ei meeldi," tunnistas ta.

"Võib-olla seepärast tulebki võrreldes mõnede teiste loojatega meie sulest ikkagi üpris vähe muusikat, sest meie kriitikameel on suur ja me oleme natuke perfektsionistid," lisas Raus.

Pastakast nad ideid ei ime, kuigi on vahel seda proovinud. "Mõnikord on isegi pastakast imetud asjad lõpuks meeldima hakanud." Samas ei saagi Rausi sõnul lõpuni rahule jääda ja see oleks ka imelik, kui enda tehtud muusika oleks lemmikmuusika.

Peale selle, et see on nartsissistlik, pole ka enda muusikat võimalik kuulata kui lemmikmuusikat, sest see tähendab ennekõike analüüsi ja potentsiaalsustega tegelemist.

"Kui ma kuulan enda muusikat, on see ennekõike siis, kui ma valmistan kontsertideks setlist'i ette, kui me lugusid miksime, või kui on tunne, et tahaks midagi ümber arranžeerida," kirjeldas Raus.

"Sa kuulad seda, aga sa ei kuula seda nii nagu sa seda kuuled, vaid sa kuulad seda nii nagu see võiks olla. See on aktiivne töö selle muusikaga. See ei ole kuulamine, see on midagi palju teadlikumat," lisas ta.

"Mulle meeldib väga Holy Motorsit kuulata," tunnistas Tulve.

Selleks, et olla võimeline plaadi salvestusperioodile punkt panna, tuleb Rausi sõnul tunnistada, et sa võiksid seda plaati teha surmani. "Aga soov teha ka kolmandat plaati on suurem kui teha teist plaati surmani. Nii et intuitiivselt tuleb see punkt sinna panna."

Stuudioaega oli neil plaadi salvestamiseks broneeritud viis-kuus päeva, Rausi sõnul tegid nad tehniliselt plaadi valmis kolmega. "Ülejäänud päevad rohkem lõbutsesime või võtsime niimoodi, et kui midagi teha, siis võtame aeglaselt."

Plaadisalvestusperioodist rääkides tekib korraks küsimus, kas Tulve ja Raus salvestasid üldse sama plaati, sest Tulve sõnul nad kolme päevaga seda plaati küll valmis ei saanud. Lauri sõnul sai kõige suurem osa siiski väga kiiresti purki. Edasi oli nipet-näpet.

"Aga ma tundsin muusikat mängides ise, et meie produktiivsus langes pärast seda kõvasti," tunnistab Raus.

"Muidugi, sest me tulime ise Eestisse," sõnab Tulve.

"Ei, stuudios. Kohe oli tunne, et nüüd on tehtud ja siis võtsime üliaeglaselt. Sinu jaoks oli kogemus teine, sest sina hakkasid vokaale alles hiljem tegema," selgitas Raus.

"Ei hakanud," märgib Tulve.

"Ei hakanud? Ma enam ei mäleta," tunnistab seejärel Raus ja lisab, et see pole esimene kord intervjuud andes, kui nad Tulvega unustavad, et tegu on intervjuuga ja hakkavad omavahel lihtsalt juttu rääkima.

Oma peas tahtis Raus, et "Horse" ei oleks nii eklektiline kui nende esimene album. "Teine plaat ongi koherentsem tervik. Kas see ka kuulaja jaoks seda tähendab, see on nende asi. Mina tunnen küll, et plaat tuli terviklikkuse mõttes lahedam. Pigem vastand esimesele."

Tulve sõnul selgitab esimese albumi "Slow Sundowni" eklektilisust ka asjaolu, et selle peale said nad panna väga palju vana kraami. "Sellega saime kõigele sellele adjöö öelda ja edasi liikuda."

Kuigi vihjed, et Holy Motors võiks hakata teise plaadi avaldamisele mõtlema, tulid nende plaadifirmalt, ei tähenda see, et bänd ise ei oleks plaatide tegemisest huvitatud.

"Pärast mitut head aastat muutub veidi üksluiseks sama repertuaari esitamine ja siis on vaja juba enda jaoks uus lugusid kirjutada. Inimestel on igav meid mõnikord lõpuni kuulata ja mida teha – endal on ka vahepeal igav lõpuni mängida," tõdes Raus.

Kuivõrd live-kultuur on nii rariteetseks muutunud, tuleb küsida, kas Holy Motors teeb laupäeval ka show'd. "Ei, see tuleb sama igav," sõnas Tulve. Rausi meelest on nad juba mõnda aega show'd teinud, lihtsalt eestlased ei ole näinud seda.

"See, kuidas me laval oleme, ongi meie show, me ei tee midagi teistmoodi," leiab Tulve. Raus kordab taas, et nad ei ole esinejad nagu paljud teised esinejad. "Samas ma ületan ennast siiski – ma esinen, aga teised ei saa aru, et ma esinen."

Kuigi laupäevane kontsert on nummerdatud istekohtadega, soovitab Raus siiski olla inimestel nii nagu nad ise tahavad. "Kui see tähendab seismist, siis meil oleks selle üle hea meel."

Zoomis kontsertide andmine on Rausi sõnul välistatud.

"Miks?" küsib Tulve tema kõrval.

"Me oleme tegelikult piisavalt igavad, et ainuke põhjus, miks me vahepeal ei ole, on see, et publik annab energiat. Aga Zoomis me ei saa seda," selgitab Raus.

Intervjuu lõpus tunnistab Tulve, et tal on tunne, et ta ei taha enam üldse intervjuusid anda. Mida rohkem inimesi bändist on intervjuud andmas, seda lihtsam on kõigil, leiab ta. "Nüüd me oleme kahekesi selles positsioonis ja ma tunnen, et ma olen äärmiselt kehv selles," tunnistas ta.

"Ma üritan seda võimalikult kergekäeliselt ja naljaga võtta, muidu – siit tuleb hea nali – on meie intervjuud sama igavad nagu meie kontserdid," märgib Raus. "Intervjuudel on potentsiaal olla suurepärane kirjandustükk, aga enamus inimesi ei oska vastata neile ja paljud ei oska ka küsida."

Tulve lisab, et intervjuud on tegelikult head, vähemalt need esimesed, mis on kirjalikus vormis, sest sa saad ise ka enda jaoks sõnastatud ideed, mõtted ja poindi, miks sa midagi teed ja millest see album sinu jaoks räägib.

"Aga siia tulles ma just kuulasin Kurt Vile'i ühte podcast'i ja seda oli väga põnev kuulata," märkis Tulve. "Just seepärast, et ma sain aru, et Kurt Vile'il ei ole salvestamise ajal olnud ka pea kõige selgem ja tekitab hea tunde, sest ma saan aru, et tema ka on selline."

Holy Motors esitleb oma teist albumit "Horse" kinos Sõprus sel laupäeval, 7. novembril.