Rääkides linnaruumist Tallinna näitel märkis Mänd, et on olnud positiivseid arenguid, kuid pikk tee on minna, eriti võrdluses teiste linnadega.

"Me ei pea Põhjamaadega võrdlema, aga kui vaatame kas või Tartut, siis Tartu on viimase viie aasta jooksul teinud kõva arenguhüppe oma linnaruumi mõtestamisel ja sellega tegelemisel," kirjeldas ta "Vikerhommikus". Samas on ta Tallinna osas optimistlik.

"Kui tavaliselt näeme, et kohalike valimiste debattides räägitakse riigi teemadel, mis ei ole üldse omavalitsuste valimiste teemad, siis see aasta on üle pika aja erandlik aasta, et lõpuks räägitakse asjadest, mis on tegelikult kohalike valimiste teemad ja fookusesse on tõusnud ka linnaruumi teema."

Mänd leiab, et see on arusaadav, et linnavalitsus rajab rattateid siis, kui mõnda tänavat restaureeritakse või renoveeritakse, sest Eesti ei ole nii rikas ühiskond, et saaks kõike ehitada.

"Eks see võtabki aega ja tegelikult see, mida Tallinna linn on teinud viimase poole aasta jooksul on väga õige suund. Võib-olla on nad natuke ka ülekohtuselt liiga palju tümitada saanud," tõdes ta.

"Me kõik mäletame seda kisa, mis tõusis, kui rajati bussiradu. Praegune olukord meenutab natukene sarnast olukorda – uus asi ja kõik kohe ründavad. Aga probleem on see, et seda hakati tegema vahetult enne valimisi ja see paneb kohe pitseri juurde ja aktiveerib ka teised seltskonnad, kes muidu seda ei kommenteeriks," selgitas Mänd.

"Suund on õige. Ajastus ja teostus – oleks nad alustanud seda neli aastat tagasi, kui nad said eelmise mandaadi Tallinnat juhtida, siis oleksime praegu hoopis teises olukorras."

Mänd tõdes, et rattateema on praegu valimis-eelsetes aruteludes ehk isegi liiga domineeriv ja linna suurt pilti vaadates ei peaks see olema põhiteema.

"See on oluline, aga meil on muid teemasid ka, mis on olulised. Miks ma arvan, et muudatused on positiivses suunas liikumas – ma näen, et on tulnud palju noori poliitikuid, kes on need teemad tõstatanud, Need vanad tüübid ei räägi endiselt neil teemadel, aga pealetulev põlvkond ikkagi näeb seda olulisust ja nad näevad seda potentsiaali, mis seal on."

Arhitektid on linnade kasutamata ressurss

Paar aastat tagasi kaotati Tallinna linnas ära peaarhitekti ametikoht ja see on probleem, märkis Mänd. Linnaarhitektid on ressurss, mis enamikus Eesti linnades on kasutamata.

"Me näeme, et need linnad, kus linnaarhitektil on sõnaõigus ja kus poliitiline juhtkond teda kuulab – Tartu, Valga – need linnad on hakanud kiiremini arenema. Tallinnal tõesti ei ole enam linnaarhitekti ja see on üldse olnud kogu Eestis allakäigutrepil olev liikumine," tõdes Mänd.

Ta tõi välja, et kui vaadata 90ndate algust, siis kõigis Eesti linnades – ka Tallinnas – istus linnaarhitekt abilinnapea positsioonil.

"90ndate keskpaigast on järk-järgult poliitikud võtnud need positsioonid üle ja praegu arhitektid on liikunud mitu astet allapoole ning nad on muudetud tegelikult tavamenetlejateks ja sealt ei tule linnaarengu visiooni. See on linnade suur probleem ja kasutamata ressurss."

Selle tulemus on see, et pädevad arhitektid, kes on kõrgelt kvalifitseeritud, ei lähe omavalitsusse tööle. "Eestis ei ole mitte ühtegi omavalitsust, kus oleks ametis kõrgeimat arhitekti kutset ehk 8. kutset omavat arhitekti. Kui sa oled oma pädevusse nii palju panustanud, siis sa ei lähe tavamenetlejaks, ja see on probleem."

Sellest, mis on Valgas tšehhist linnaarhitekt Jiri Tintera käe all toimunud, peaksid aga Mändi sõnul kõik eeskuju võtma.

"Me teame, millises mustas augus on Valga väga pikalt olnud. Kui sul on üle 1/3 rahvastikust lihtsalt lahkunud, siis linna kehand on sul ikka laiali, pead ikkagi teid hooldama, tänavavalgustuse eest maksma, ühistransporti ülal pidama jne," kirjeldas Mänd.

"See, kuidas Valga on hakanud süsteemselt ennast kokku tõmbama ja oma ajaloolist keskust uuesti inimestega asustama ja atraktiivseks ning aktiivseks muutma on see, millest peaksid kõik Eesti linnad eeskuju võtma."

Puudulik arusaam

Samas on Eesti ühiskonna teadlikkus kaasaegsest arhitektuurist, linnaruumist ja ka kunstist on praktiliselt olematu, leiab Mänd.

"See on puudulik, eriti kui me võrdleme ennast Põhjamaadega. Kui vaatame kooliprogrammi ja kui palju pühendatakse aega Vana-Kreekale, Egiptusele jne ja kui palju pühendatakse aega keskkonnale, kus sa tegelikult elad, siis näeme, et teadmine vanast asjast on enam-vähem, aga praegust asja ei osata hinnata," selgitas ta.

See paistab tema sõnul välja sellest, et arhitektide liit saab praktiliselt iga nädal kelleltki kirja, et tema akna all hakati midagi ehitama ja liit tulgu nüüd appi.

"Kui sa hakkad küsima, et kas te sekkusite kogu planeeringu menetlusse, siis inimesed tegelikult ei teagi, millal nad peaks sekkuma, mis õigused neil on. See näitab seda, et inimesed ei tea, kuidas toimib see, mis sind igapäevaselt puudutab, nagu planeerimisprotsessid omavalitsustes, ja seda kooliharidus üldiselt ei õpeta ja sealt need probleemid hakkavadki."

Rääkides Tallinna linnahalli saatusest, märkis Mänd, et seda kindlasti ei tohiks maha lammutada.

"Kahjuks meie ühiskonnas on see, et kui mingi hoone on räämas, siis inimestele tundub, et see on halb. Ei osata näha seda, mis seal taga on. Üks asi on arhitektuurne väärtus, aga tegelikult on tal ka kultuurilooline väärtus," tõi Mänd välja.

"Kui me mõtleme sellele, mis oli 1980ndate aastate Tallinn, kus inimesed ei pääsenud kesklinnas mere äärde, siis see, et Raine Karp lasi inimestel üle majakatuse liikuda – see oli esimene koht kesklinnas, kus sul avati pääs merele nõukogude Tallinnas. See on juba kultuurilooliselt oluline fakt," lisas ta.

Ta loodab, et linnahall saab korda ja võetakse ühel päeval siiski uuesti kasutusele.