Saateosalised keskendusid ruumielamuste katalogiseerimisele, pikemalt tuli juttu arhitektide Raine Karpi, Vilen Künnapu ja Raivo Puusepa pärandist, aga ka hüljatud hoonete võlust, nõukogude suvilakultuurist ja elegantsetest kolhoosikeskustest. Saate lõpuosa kulus tuleviku elukeskkonna kujustamisele. Oidsalu ja Ojari leppisid kokku, et 2060. aastaks on lisaks kliimaneutraalse arhitektuuri võidutsemisele kesklinnadest kadunud kaubanduspinnad – neid asendavad kultuurikeskused ja näitusesaalid –, kesklinnade autoliiklus on koos kauplustega viidud suures osas maa alla ning isesõitvatest autodest täidetud maanteede ääri palistavad põllu- ja metsakeskkonnaga tundlikult suhestuvad installatsioonid. Hoonete fassaadikoloriidid on ergastavalt elurõõmsad ja digitaalsed tuunitavad, valgusrežii mängib linnameeleolude loomisel märksa suuremat rolli, katused on seadusemuudatusega muudetud avalikuks linnaruumiks (kogukondlike ruumiloomeliste algatuste tulemusel on jagatud ruum märksa etenduslikum kui praegu, mistõttu pole vaja ka eraldi kunstigaleriisid – kunst asetub elukeskkonda) ning katusepargistiku roheluse kõrval rõõmustavad meid ka Peeter Lauritsa fantaasiatest tuttavad käest lastud botaanikaaeda meenutavad džungel-linnaosad, kus maa- ja linnaelu eristus ei olegi enam nii oluline kui praegu.

Pea kolm tundi kestvast saatest moodustas see kõik mõistagi vaid murdosa.

"Silt viltu" varasemad saated on järelkuulatavad.