Asjaolule, et luulekogu "Laintesse libises naer" luuletused olid esialgu sahtlisalmid, mis polnudki mõeldud avaldamiseks, viitabki kogu alapeakiri "Sahtlisalme 1970–1990".

"Ma kirjutasin nad mitte kellelegi avaldamiseks, vaid iseenda mõtete ja meeleolude kirjapanekuks ning nüüd nad sattusid mulle üle pika aja kätte ja mõtlesin, et äkki äkki saab sellest raamat," rääkis Saar "Aktuaalsele kaamerale".

"Aga kuna ma olen väga suur kahtleja, siis ma mõtlesin et ei, kes neid vanu salme ikka nii väga tahab näha," lisas ta.

"Minu kunagine sõber Albert Uustulnd, tema noorem poeg Meelis, ütles ükskord, kui ma nendel külas olin, et "tead, tädi Liivi, sul on lõvi lakk ja lamba süda" ja see tuli mulle meelde, kuna ma nii õudselt kahtlesin, kas ma esitan neid ja ma siiski võtsin julguse kokku ja viisin need Tammerraamatusse ja Tammerraamat andis need välja."

Raamatus on tema sõnul luuletusi, mis on nii lõbusad, kurvad kui ka mõtisklevad.

"Seal on ka käsikirjade näidiseid, fotosid, lapsepõlvest kuni peaaegu tänaseni välja, ja on ka selliseid, kus ma pean olümpiavõitja Johannes Kotkaga maadlusmatši. Puändikaid asju on seal sees ja ma leidsin, et 90. eluaastal võib need sahtlist välja kraamida," tunnistas Saar.

Saar meenutas, et kirjutamine sai alguse ühes tööleminemisega, kui teda suunati pärast Tallinna pedagoogilise seminari lõpetamist ajakirjandusse tööle. "Seal oli õhkkond, kus olid kirjanikud – Seal oli Holger Pukk, hiljem Heljo Mänd, pärast tuli Jaan Rannap – ühesõnaga see õhkkond ja toimetuse vajadus luuletuste ja juttude järele oli loomulik."

Töö ja lastega suhtlemine pani Saare kirjutama, kuigi ta tõdes, et tal oli selleks kalduvus juba lapsepõlves. "Aga seda teeb iga laps, nii et arvan, et selle algas see toimetuses seoses esimese töökohaga, mis jäi ka viimaseks töökohaks."

Rääkides Aidi Vallikuga kahasse tehtud tirelraamatust "Koolijütsi koolimüts", mille andis välja Tallinna keskraamatukogu ja mis kingitakse üle 4000 tänavu esimesse klassi läinud lapsele, tõdes Saar, et tal on varem olnud luuleraamatuid, kus on koos erinevad teemad, aga selle puhul tekkis mõte leida üks teema, mis luuletusi seob – mütsid.

"Müts iseloomustab ametit, ja ma mäletan, et koolilapsele oli koolimüts väga oluline. Ühele poisile, kes läheb 1. klassi ja saab vormimütsi, on see ikka väga tähtis. Mõtlesin, et mütse on kohutavalt palju, neid on igasuguseid ja kirjutasin raamatu midagi arvestamata."

Saar tõdes, et oma põhilugejate, väikeste lastega leiab ta kontakti kergesti ja leiab, et tema kirjutamise ja nende mõtlemise laad sobivad. "Nad on siirad – kui meeldib, siis meeldib, ja kui ei meeldi, on näost kohe näha, et see ei sobi."

Täiskasvanutele kirjutas ta oma ajakirjanikustaaži lõpus. "Need on mälestusteraamatud lapsepõlvest ja ajakirjanikutööst, kus ma olin 40 aastat. Need on mälestused tööelust, pereelust, kohtumiste, suhtumiste ja tähelepanekutega, sõitudega, reisidega, mida ma olen armastanud ja kirjutatud hilisemal ajal.

KUNINGA KROON

On kuningal kuldne kroon

ja kuldne ka kuninga troon,

kui rahvale käsklusi annab

siis kindlasti krooni kannab.

Kuldkroon on kuninga uhkus

ja kui on kuningal puhkus,

siis kuningas kroonita seikleb

ja päike ta lagipeal veikleb.