Eestis on 10 000 vabakutselise loomeisiku. Uuring "Vabakutselised loovisikud, nende majanduslik toimetulek ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavus" kaardistas, milline on vabakutseliste loovisikute olukord sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse ja majandusliku toimetuleku osas.

"Kunstiministeeriumi" saatejuhid Maarin Mürk ja Indrek Grigor vaatasid koos Airi Triisbergiga otsa Praxise mahukale uuringule ja arutasid, kust king pigistab ning mida saaks ette võtta.

Airi Triisberg töötab kunstivaldkonnas aastaid, ta on pedagoog, kirjutab kunstiteemalisi arvamusi, kureerib teinekord näitusi, ja nimetab end ise kunstitöötajaks. 20 aasta pikkust perioodi linnulennult vabakutseliste perspektiivist vaadatuna kinnitas Triisberg, et liiga vähe on võetud ette samme loomeisikute toetuseks ja sotsiaalkaitse parandamiseks. Ning et just kunsti- ja kirjanduse valdkonnas on vabakutselisi kõige rohkem.

Triisbergi sõnul on kehtivaist kõige olulisem õigusakt loovisikute ja loomeliitude seadus (2004), mis defineerib vabakutselise loovisiku õigusliku seisundi ja tema sotsiaalse positsiooni Eesti ühiskonnas. Seaduse sündimise taga on aastatepikkune tõde, et loovisikute sissetulekud on ebakindlad ja seetõttu on raskendatud nende ligipääs sotsiaalkaitsesüsteemile. Seadusega loodi vabakutseliste loometoetuste instrument, mis osutus kasulikuks ka koroonakriisi kontekstis.

"Loometoetus ei lahenda aga loomeinimeste probleeme, kuna ta ei kata loomeisikute vajadusi kahe loomeperioodi vahel," rääkis Triisberg. Seetõttu ei pääseta ligi ei ravikindlustusele ega töötuskindlustuskaitsele.

Kümmekond aastat tagasi koondus omaalgatuslik kaasaegse kunsti valdkonnaliikumine, mille tegevuste seas olid ka tasustamata töö ja ravikindlustusega seotud küsimused. Avalikkuse ette toodi olulised kunstiga seotud teemad, mis jõudsid küll kultuuriministeeriumisse (kultuurminister Rein Lang – toim), pakutud lahendus (sotsiaalmaksu kuupõhine summeerimine – toim) tegelikult aga riigipoolset lisaressurssi valdkonda ei suuna. Seega – ka siin jäävad loovisikute probleemid lahenduseta.

Kultuuriminister Indrek Saare valitsemisajal tõsteti küll institutsioonide juures töötavate kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalka, kuid samal ajal vabakutseliste loomeisikute palk ei tõusnud.

"Tänu Saare tegevusele mõnes mõttes kasvas sissetulekute lõhe nende vahel, kes töötavad institutsioonide juures ja nendel, kes on vabakutselised," sõnas Triisberg.

"Ta panustas ka vabakutselistesse, sest sel ajal loodi nii kunstnikupalk ja kirjanikupalk," tõdes ta. Aastasse 2011 jääb ka kunstiteoste tellimise seadus, mis suunab küll kunstivaldkonda raha juurde, aga – taas jäävad lahenduseta vabakutseliste probleemid.

Praxise uuringu tulemused väidavad, et vabakutseliste loovisikute olukord on halb, ligipääs ravikindlustusele on ebaühtlane, sageli kättesaamatu, ja loovisiku sissetulekud on ebaregulaarsed ja prognoosimatud.

Airi Triisberg, kes osales uuringus eksperdina, arvab, et Praxise uuringu tulemused vaatavad tervikuna kogu vabakutseliste loovisikute probleemistikule ja sõnastavad olukorra. Tema sõnul pole kultuuriavalikkus siiani piisavat pööranud tähelepanu faktile, et 70 protsenti loovisikutest on naised – kuigi seda ju teatakse. Samuti on vabakutseliste loovisikute sotsiaalkaitsest rääkides peamine tähelepanu olnud ravikindlustusel, aga väga vähe on diskuteeritud sama olulistel valupunktidel: töötuskindlustuskaitse ja pensionid.

Kes on vabakutseline loovisik ja kes ei ole?

Kuna koroonakriis tõi välja loovisikute valupunktid, siis kultuuriministeeriumis on küpsemas loomeliitude seaduse muutmise kavatsus, sest praegu kehtiv loomeisiku definitsioon ei ole piisavalt täpne. Triisbergi sõnul on definitsioon siiski lihtne ja vabakutselist loovisikut on võimalik defineerida praktika kaudu.

"Inimene, kes saab sissetulekuid loomevaldkonnast ongi loovisik ja vabakutseline on ta juhul, kui tal ei ole töölepingu alusel palgatööd". Kuivõrd sotsiaalkaitseinstrumendiga kaasnevad tingimused ja kultuurivaldkonna perspektiivist, tuleb tähelepanu pöörata ka juhtudele, kui nõutavad tingimused pole praktiseerivate loovisikute tegevusega kooskõlas, siis arvab Triisberg, et sotsiaalkaitse osas peab mõtlema, kuidas neid pimekohti parandada.

Loovisiku definitsioon jääb kindlasti veel tükimaks ajaks üheks aruteluteemaks. "Alati jääb ju küsimus – kellele need toetused peaksid laienema," sõnas Triisberg. Kindlasti peab jääb ka avaliku diskussiooni teema – kuidas mõelda ja mõista loovisikut kaasaja mõistes.

Praxis on oma uuringutulemustest ülevaadet koostades lisanud sinna ka poliitilised soovitused, kuid kas neid soovitusi saab ka rakendada? Airi Triisberg arvab, et selline võimalus küll on, kuid valdkond peab kindlasti sellele protsessile ise kaasa aitama.

"Suurem osa nendest soovitustest ei ole uued," märkis ta. "Eestis kehtiv õiguslik raamistik piiritleb ise ära tegutsemisvõimalused süsteemis sees ja ehk on nende poliitiliste soovituste hulgast puudu üks – kogu sotsiaalkaitsesüsteemi ümber tegemine."  

Saates räägiti veel sotsiaalkindlustussüsteemi peenhäälestusest, stipendiumidega kaasnevatest lünkadest ja nunnadest.

"Kunstiministeerium" on Klassikaraadio eetris iga kuu viimasel laupäeval. Saadet saab kuulata järele Klassikraadio kodulehel.