Kultuuriminister: ülem eesmärk on kanda inimesed kriisist läbi

Tiit Terik
Tiit Terik Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Kultuuriminister Tiit Terik rääkis Sirbile antud intervjuus kultuuri rahastusest ja elujõulisusest.

Kas olete saanud kuu ajaga ministriametis piirid paika, milline on see kultuur, mida ministeeriumist juhtima peate, ja milline see, mille toimimisse ei ole vaja sekkuda?

Piiri tõmmata on keeruline, kultuur on igal pool. Millesse ministeerium moel või teisel peab sekkuma, on määratletud eelarvelise panusega. Kuid see ei tähenda, et tegeleksime ainult selle kultuuriga, mis on meie sihtasutused ja partnerorganisatsioonid, vaid ka sellega, mida rahastab kultuurkapital, mis tuleb ja lainetab vastavalt inimeste huvidele n-ö projektipõhisena.

Loovisikud on tulemusele orienteeritud ja ootavad ministeeriumilt seda sama. Mida kuni valimisteni loodate saavutada, et saaks öelda: tehtud, valmis?

Aeg on iseenesest napp, aga selle koalitsiooni rajajooned on tema tekke ajal maha pandud ja protsessid käivitatud. Valitsuse tegevusplaanis on meie ministeeriumil terve hulk ülesandeid, millest võib öelda, et oleme poole juba täitnud. Arengukava "Kultuur 2030", mida päris pikalt tehti, on valitsuses kinnitatud, töötasin selle päris põhjalikult läbi, et seda valitsuses kaitsta. Samamoodi "Sidusa Eesti" programm.

Kultuurivaldkonda erakonnastada ei saa, küll saame anda mingeid aktsente, millega toimetada. Üks neist on inimeste toimetuleku küsimus sotsiaalselt mõeldes, kindlust homse ees ja turvatunnet tuleb luua. Üks on juba ka enne kriisi välja antud loometoetus, mida siis taotles alla saja inimese aastas – ja see näitas, et tavatingimustes ei ole kultuur midagi sellist, mis elab muu ühiskonna arvelt. Kultuuriinimesed on ise päris tublisti hakkama saanud. Loomulikult siin tekib näiteks kahe suure filmi vahele mingi aeg, kus inimesel ei ole hõivet, ja siis on riigi kohus teda toetada, et ta valdkonda alles jääks.

Vabakutseliste toimetuleku osas on uuring tehtud ja poliitikasoovitused antud. Mis nüüd järgmiseks juhtub ja kui kiiresti?

Väga selget plaani kolleegidega sotsiaalministeeriumist ei ole jõudnud veel paika panna, oleme Signe Riisaloga teemasid, mis meil on ühised, vaid põgusalt puudutanud. Mina olen markeerinud seda, mis puudutab kultuuriinimeste sotsiaalseid garantiisid, haigekassat jne. Ja mismoodi tagada baasvajadust, et miinimum tõuseks. Aga see üksi ei lahenda sektori kogu palgamuret ära, sest palgamaksjad on erinevad. Ühelt poolt riik, siis kohalik omavalitsus, kelle võimekus on riigi omast mõnevõrra väiksem, sellest omakorda veel väiksem on kolmanda sektori võime palka maksta, seda ülespoole tuua ja ühtlustada, võttes orientiiriks Eesti keskmise palga. Õpetajate palk liigub päris mõistlikus tempos, kultuuri osas võiksime sinna järele jõuda.

Kohtumisel Põlvas küsisin vallavanemalt, kuidas on sealses raamatukogus. Nelja inimese palga maksab riik, nemad saavad siis uuest aastast 1400 eurot, aga valla palgal olijad samal ajal 900 eurot. Selle vahe peaksime suutma ühiskonnana kinni maksta.

Kuidas seda teha, kui omavalitsusi käskida ei saa ja neile raha kuskilt juurde ei teki?

Seda võiks nimetada ühiskondlikuks leppeks: omavalitsusjuhid saavad isekeskis kokku leppida, et panustavad oma eelarvest valdkonda rohkem kui seni. Ühekordset suurt palgahüpet on tõenäoliselt naiivne loota, aga omavalitsuste huvi ju on, et aknas tuli põleks ja inimesed jääksid kohapeale. Kui mõtleme selle ringi läbi, et raamatukogul või kultuurimajal oleks võime ka muid teenuseid pakkuda, oleks midagi, mida pakkuda ka lastele huvitegevusena, siis inimene jääb alles Vana-Roosasse ja Vastse-Kuustesse ja see on ühtlasi ka omavalitsuse rahakotti jõudev maksuraha. Kui omavalitsuse elanike nimekirjas on ainult eakad, kes vajavad suuremat eelarvelist tähelepanu sotsiaalvaldkonnas, siis maksuraha peale ei tule.

Omavalitsuste rahaline suutlikkus erineb üksjagu palju. Kas vaesemate järele aitamiseks peab midagi tegema riigi keskvõimu kaudu, rohkem siirdeid, mingi valemi järgi omavalitsusi ebavõrdselt kohtlema?

Hoolimata sellest, et Tallinn on mulle kodulinnana südamelähedane, siis suure omavalitsusena saab ta paljude asjadega ise hakkama, mida teised ei suuda, ja peab neid rohkem aitama. Ka kultuuriranitsat oleme mõelnud meetmena, mis võiks lapsi ja noori rohkem kultuuri juurde tuua, seades sisse koefitsiendid, mis mõjuks väiksematesse piirkondadesse, kust on kultuuri nautima kaugem tulla. Kui oleksin praegu Tallinnas ametis, näeksin seda oma subjekti positsioonilt ühtemoodi, aga vaadates suurt pilti, siis jah, meil ongi vaja mujale anda rohkem tuge.

Kas see ei ole vastuolus demograafiliste trendidega, mis on püsivad, sõltumata sellest, kui palju kahaneva elanikkonnaga piirkondadesse raha juurde anda? Miks arvata, et tallinlased ja tartlased sellega lõputult nõus on?

Ma ei usu, et tallinlaste huvides on see, kui kõik lõpuks Tallinna kolivad. Meie huvi riigina on, et tuli põleks ja korstnast tõuseks suitsu võimalikult igas Eesti paigas, et ei tekiks sellist olukorda, kus kogu rahvas jookseb suuremate linnade ümbrusse kokku. Esiteks on see julgeoleku küsimus. Kui meil on julgeolekuga kehvasti, siis kes kultuuri ja inimest kaitseb? Tallinlasena ma täna ei tunne küll end seetõttu kehvasti, et me muude piirkondade puudujääke tasandame. Üksikisiku tulumaksu maksan ikka oma elukoha omavalitsusse.

Ütlesite, et enne pandeemiat tuli suurem osa loovisikutest toime. Ma järeldan sellest, et kultuuri rahastamise proportsioon riigieelarves jääb paika umbes kahe protsendi juurde. Kas see on piisav või olete kuskilt leidnud hädalisi, katmata alasid või tegevust, mis hädasti finantseerimist vajaks?

Viirus on kahtlemata kärpinud võimalust omatulu teenida. Näiteks Draamateater suutis ise teenida 45 protsenti oma kuludest ja ülejäänu tuli riigi toetusena. See võiks kriisi järel taastuda. Aga see, mida on vaja anda kriisi ajal, on erakorraline abi. Kui küsimus on baasrahastuses, siis arvan, et oleme juba kriisijärgses olukorras, kus näiteks energia kallinemine tõstab asutuste baaskulutusi ja me ei saa seda kuidagi kompenseerida inimeste arvelt. Nad peavad ju suutma ka kodus elektriarveid maksta. Ma ei usu, et rahastamises mingit vähenemist näha oleks. Sinna juurde tahaks, et omavalitsused oma tegevusse, milleks küsivad riigi raha, leiaksid samaväärselt juurde oma eelarvest. Seda võiks arutada, kuidas saaks rahastajate ringi laiemaks. Mitte et riik siis oma raha kuidagi vähemaks võtaks.

Omatulu teenimise koha pealt on institutsioonide võimalused sõltuvalt tegevusalast ja -kohast väga ebavõrdsed. Põhirahastaja on saanud öelda, et teie suudate, teenige omatulu. Seetõttu nüüd on paremad omatulu teenijad kriisi ajal jäänud raskemasse olukorda kui teised ja seda eriti järgmise aasta eelarves. Kas seda häda on kuidagi võimalik leevendada?

Põhiprintsiip on, et asutuse eelarve paneb kokku asutuse juht, ja nõukogu, kus on ka ministeeriumi inimesed, kinnitab selle. Küsisime ka asutustelt selle aasta võimaliku lisavajaduse kohta. Näiteks olen rääkinud Draamateatri ja Vanemuise juhtidega. Olen kuulnud ka mujalt: selle aastaga tullakse toime ja kuna eelarve (piletimüük) planeeriti väga konservatiivselt, siis jäävad selle aasta lõpust väikesed võimalused ka järgmisse aastasse. Kas see kustutab kogu kallinemise – no vaevalt. Me saame seda eelarveprotsessis vaadata dünaamikas, et kas ja mismoodi hakkab energia komponent eelarves põhjustama suuri probleeme. Riik on asutanud sihtasutused väga selge vajaduse või tahte väljendusena ega saa neid jätta. Kas see tähendab, et anname blankoveksli, et tulgu mis tuleb, maksame kõik kinni? Tõenäoliselt nii julgelt öelda ei saa, aga lahendusi selleks, et hoolimata, milliseid uperpalle elu teeb, seisame selle eest, et orkester ja näitlejad oleksid laval ning publik saalis. See eeldab ühiskondlikku kokkulepet, kui palju oleme valmis koormat kandma. Keegi teine seda kinni ei maksa. Kui oleme kohustuse võtnud põhiseadusesse, siis peame seda ka kandma.

Sihtasutuse juhatus ja nõukogu võib koosneda toredatest inimestest, kes teevad väga õige otsuse plaanide ja vajaduste kohta. Aga kui otsus tehtud, peab ikka tulema ministeeriumisse küsima ja siis juhtub, nagu juhtub.

Hoolimata sellest, kui head ajad meil parasjagu on, konkureerivad riigi rahakoti peale kõik valdkonnad. Üritame selles keerulises olukorras leida balanssi. Kui mina valitsuse laua taga räägin, et oleks mõistlik mõni spordivõistlus Eestisse tuua, siis taristuminister näiteks ütleb, et saab sama raha eest teha Raplamaal mingid teelõigud tolmu­vabaks. Omavalitsusjuhina tean, et liidu läbirääkimistel valitsusega oli kohalike teede küsimus üks tähtsamaid. Mis meil elu Eesti igas nurgas hoiab – kas teater, kultuurimaja, tolmuvaba tee, kiired ühendused keskuste vahel, interneti levik väikesaartel õppimiseks ja kaugtööks? Konkurents samale rahale on päris tihe. Kõik sõltub sellest, kuidas valdkonna minister suudab oma vajadused esile tuua, teisi veenda. Neetult keeruline olukord, sest kui läheb valikuks, kas üks või teine, siis vastutusest selle maja ülesannete ees seisan selle eest, aga samas pean mõistma, et näiteks tuule­pargi rajamine Saaremaa rannikule tagamaks meile varustuskindlust on sama oluline. Teede küsimus, õpetajate palgaraha… Konkurents piiratud ressursile sunnib meid tegema valikuid, mis alati ei vasta kõikide soovidele.

Seesama palgaküsimus. Võrdluses teistega oleme märganud, et kultuuri­töötajate palgakasvuga juhtuv on juhuslik, mõnel aastal saab ja teisel üldse mitte, sõltumata riigi üldisest majandusseisust. Tekib mahajäämus, mida kangelaslikult ületatakse, kuni uue mahajäämuse tekkeni. Kas oleks võimalik kuidagi pikemaajaline kindlus, stabiilsus saavutada?

See on riigieelarve läbirääkimiste oluline küsimus. Palga baasvajaduse katmine tuleb valdkonda tuua. Mahajäämus jääb järgmisel aastal suurusjärku 150 eurot inimese kohta kuus. Omavalitsusi ja MTÜ-sid arvesse võttes on mahajäämus suuremgi. Kust seda rahastada? Kas võtame riigieelarvelised vahendid ja jagame palgatõusu tagamiseks laiali või tõstame teenuste ja piletite hinda, mis toob tagasilöögi kultuuri kättesaadavuses, kus eesmärgiks on, et kultuuris osalemine oleks võimalikult suur.

Palgapoliitikas on viimaste aastate kurss olnud tõsta alammäära. Mingil hetkel viib see selleni, et miinimumpalka saavad ka kõik need, kes enne pisut kõrgemal olnud. Neil võib siis motivatsioon kaduma minna.

On õige, et kui vahet tasandame, aga teised ei suuda eest ära liikuda, oleme olukorras, kus lavatöölisest näitejuhini saavad kõik 1400 eurot. Loomulikult on diferentsi puudumine probleem. Kas suudetakse omatuluna vajalik juurde teenida? Siin asutuse juht ongi lõppotsustaja ja tal peab erisuste tegemiseks puhvrit olema.

Praegune sõnum on see, et võid olla 20–30 aastat alal tegutsenud professionaal, end arendanud ja koolitanud, aga ikka jääd kõigest miinimumi peale.

Asutuste juhid tegelikult teevad diferentsi. Nimesid nimetamata, üks teatrijuht nimetas mulle mitut näitlejat, kelle hind ongi kõrgem. Talle tulebki suuremat palka maksta, sest tema on see, kes afišil väljas ja publikut toob. Meil on kujunenud näitlejad ja artistid, kes paistavad rohkem välja, on publiku lemmikud. Kui ikka on võimalik ühe nimega rohkem publikut tuua ja omatulu teenida, siis tuleb artist kinni maksta.

Ministeerium on aastate jooksul tellinud hulga uuringuid ja analüüse, kuhu valdkonna asjatundjad on panustanud. Ajuti kerkib küsimus, et millal on piisavalt uuritud ja otsusteni jõutakse. Kas teadmist juba küllalt ei ole?

Uurima peab pidevalt, aga protsess ei saa selle taha seisma jääda. Keda otsus, sh rahastamisotsus puudutab, see peab olema otsuse kujunemise protsessi kaasatud. Kaasamise sisulist tähendust ei mõisteta ühiskonnas piisavalt hästi, olen seda oma magistritöös uurinud ja julgen väita, et näiteks aktiivsete kodanike ja võimu suhetes ei ole usaldust, kuna teineteist ei tunta piisavalt palju. Kui võtta kultuuri arengukavad, kuhu paljud on panustanud, siis seal tekib teinekord emotsiooni ja regulatsiooni kokkupõrge. Progressi ja paremate tingimuste huvides tahame arusaadavalt palju asju, aga me võimalused ja ressursid ei tule sellega kaasa. Rahastamine on üks, regulatiivne raam teine pool. Käisin riigikogus kaitsmas etendusasutuste seaduse eelnõu ja tean, et teatritel on mitmeid ettepanekuid seadusesse kirjutamiseks, aga kui elu muutub kiiresti ja tahame pauku teha teistmoodi, siis peame jälle hakkama parlamendis seadust muutma. Täna välja pakutud variant on teha vajalikke muutusi ministri määruse tasandil, palju operatiivsem ja paindlikum, aga inimesed valdkonnas kardavad, et tekib poliitilise riski küsimus. Kui pilt seinal muutub, muutub ka poliitika, vaade valdkonnale. Siin julgen küll inimesi rahustada, et kultuuripoliitikas ei leiduks nii pöörast ministrit, kes hakkab teatritele repertuaari ette kirjutama. Riik ei hakka üle reguleerima. Kontserdi või filmi jaoks ei ole seadust, aga rahastatakse. Mis proportsioonis, see on diskussiooni koht, kas rohkem solidaarselt või osaluse pealt. Mis raamistikku puutub, siis las parem otsustavad juhid ja kollektiivid, see ei ole ametkondliku või poliitilise struktuuri ette kirjutada.

Dokumendist dokumenti pärandub lause, et "kultuurkapitali aluspõhimõtteid ei muudeta". Kas kulka siiski ei vääriks edasiarendamist, millegi lisamist, mida seal seni olnud ei ole?

Ma ei näe kriitilist vajadust selle protsessi avamiseks. Loomeliitude juhtidega kohtudes tekkis ka küsimusi, et miks me ei tee mõnele valdkonnale sihtkapitali juurde. Inimesi, kes tahaksid protsessis rohkem sees olla, on peale ajakirjanike veel, aga neid on külgnevate sihtkapitalidega võimalik kaasata praegugi. Jah või ei ütlemiseks ei ole ma teemaga piisavalt süvitsi veel läinud.

Kultuuris, nagu teaduseski, tuleb ikka juttu ka eraraha juurde toomisest. Kas teie arvates on ettevõtjate jaoks olemas tingimused, mis panevad kultuuri toetama või oleks reeglites midagi vaja muuta?

Usun, et siin on põhjust läbi vaadata maksuseadused. See, kas ühiskonna hüvanguks mingeid väljamakseid tehes on võimalik läheneda maksuküsimusele teisiti. Kulka niikuinii, aga pisut katsetatud mõte, millega edasi liikuda, on kultuurikiirendi. Kui seal on võimalik avaliku raha kõrvale eraraha kaasata, siis kas riik saab seda käsitleda maksudest eraldiseisva rahana? Kas jõuame selle enne valimisi ära lahendada, ei ole kindel. Kas ka kulkasse saaks eraraha toetusi juurde teenida, see küsimus oli kulka juhtide töövestlustel ka üleval.

Nii et praegu jääb see maksuseaduste taha?

Minu tunnetuses küll, ja teistpidi selle taha, et viirusest tulenev olukord on mõnevõrra täbar. Viirusevabas olukorras, kus elu toimuks segamata ja ka ettevõtjatel oleks rohkem kindlust, saaksime selle küsimuse kultuuri suhtes positiivselt kiiremini lahendatud. Praegu üritavad paljud lihtsalt ise ellu jääda ega mõtle palju sellele, kas ma ühiskonda midagi ka tagasi panustan. Maksuteema on eraraha kaasamiseks kultuuri kindlasti vaja poliitilisel tasemel läbi vaadata.

Iga käsitletud teema viib lõpuks ikka otsapidi rahandusministrini välja.

See on samamoodi ka linnavõimu juures. Kui mõne mõttega välja tuled ja poliitilisel tasandil arutad, jõuab alati küsimuseni, mida linna finantsdirektor sellest arvab. Tema jälgib rahakoti tervist ja tõenäoliselt kunagi populaarsusvõistlusel ei võidaks. Aga ma ei kadesta ka peaministri rolli selle juures, kui ta ütleb mõnele, et see peab ilma jääma.

Kas kultuuri rahastamise ja maksude küsimus on aasta pärast populaarsusvõistlusel tähtis teema või mitte?

Minu ülesanne on need teemad tähtsaks teha. Aga aeg on praegu sant ka Maslow' püramiidile mõeldes: inimene hoolitseb enne ikka põhivajaduste eest ja alles siis jõuab hingeharimise juurde.

Ja lõpuks, kui pandeemiaga ikkagi ühele poole ei saada, kas teil on sahtlis juba ka valmis pakett, millised toetusabinõud kultuurisektorile suunata?

Valmis stsenaariumi ei ole. Kultuuri jaoks ei ole standardprotseduure, nagu on näiteks piiriülese massirände puhuks. Aga meil on kindlasti ülem eesmärk kanda inimesed kriisist läbi, nii et pärast kriisi oleks publik saalis ja näitlejad laval, inimesed kõik elus ja terved. Kui peame tegema eelarvelisi valikud, kas hoida need inimesed valdkonnas, mitte ehk ideaalsetes tingimustes, aga kultuuri juures, mitte uut tööd otsimas, siis see on kindlasti prioriteet betooni ees.

Toimetaja: Karoliina Tammel

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: