Soome näitekirjaniku Elli Salo "Alina" fookuses on alkoholismi mõju lähisuhetele. Teemat käsitletakse sõltlasest venna Emili (Karl Edgar Tammi) ja kaassõltlasest õe Alina (Laura Nils) kaudu. Ühiskondlikku kõlapinda toovad näidendisse kõrvaltegelased (Kristian Põldma). Musta Kasti lavastuse seob tervikuks sünge lavakujundus ning tekstis olevaid kordusi rõhutav liikumine.

"Alina" ei ole lineaarne lugu, vaid valusatest argiseikadest moodustunud tervik. Piltidevahelised üleminekud, pausid ning osa monoloogidestki on seostatud füüsilise liikumisega. Liikumised on deformeerunud, utreeritud ning kohati tavapärasest kehakasutusest hälbinud pained, mis tõmbavad enda lummusesse. See tekitab tülgastust, trotsi, võõristust, meeleheidet ning kaastunnetki. Kord väänleb näitleja põrandal, kord upitab lavapartnerit nööri toel rahva poole, kord tõmbleb krampides ja kõneleb tegelase saavutamatutest unistustest. Korduvalt kukub raamat viltuselt kummutilt maha ning mantel pudeneb nagist. Metamorfooside ahel paneb näitlejad nõiaringi, kus emotsioonid hüplevad seinast seina ja väljapääsu ei paista.

Fragmenteeritud stseenide põhimõte on sama: mängitakse läbi Emili kodust lahkumist või sinna saabumist, avades olukorra mitmemõõtmelist emotsionaalset maastikku. Paiguti korduvad pea identsed stseenid: näiteks kaks episoodi, kus politseinik toob purupurjus Emili Alina juurde koju kainenema. Teist korda seda stseeni nähes tekkis äratundmine, kuid stseeni lõpp üllatas pöördega.

Lõpuosas astub Alina esimest korda olukorrast kõrvale: ta lahkub korterist, kuhu on taas toodud tema purjus vend, ning palub politseinikul endale toeks olla. Ent nagu selliste suhete puhul ikka, naaseb ta koju, tagasi nõiaringi, tagasi peagi joobnult koduuksest siseneva venna juurde. Ka Emili lahkumine lõpus annab lootust muutuseks, ent ühest lõpplahendust ei paku.

Olukorra väljapääsmatus avaldub vahest kõige intensiivsemalt lavakujunduse kaudu. Musta lavaruumi kasutamine elu madalseisu sümbolina ja publiku paigutamine lava ümber loob seose Vanemuise lavastusega "Mitte midagi". Mõlemas lavastuses on kujundus mustaks värvitud ning lavastuste probleem on sündmustikku läbiva madalseisu ületamine. Kujundus toetab ja sisendab meeleolu. Saali paigutus paneb publiku teineteist märkama ja ühendab.

"Alina" etenduspaik on neljast küljest toolidega ümbritsetud mustjas lavaruum. Põrandat katab kortsunud kattevaip ning rekvisiidid on eranditult tumedaks võõbatud. Ka näitlejad kannavad musti riideid ja rõhuvaid tanksaapaid. Huvitav on siinjuures asjaolu, et näidendi esmalavastusel Soomes oli kujundus vastandlikult valge. Mõlemal juhul aitab metafoorne ülekanne lavailma tonaalsuse ja tegelaste siseilma vahel vaatajal sügavamalt fiktiivsesse maailma sukelduda. Aga kui "Mitte midagi" sündmustik jõuab haripunkti ja lahenduseni, siis "Alina" lugu jääb kulmineerumata. Sellest paistab kaks eri viisi, kuidas probleemseid teemasid kujutada.

Lavastuse viimases stseenis paljastub sünkja põrandakatte alt kuldne uduloori alla mattunud jõgi. Kuna kuld on väärtuslikkuse ja pühalikkuse sümbol, loob jõgi ühenduse esimeses stseenis kõlanud Arvo Pärdi "Für Alina" ja hilisema Alina kirikumonoloogi vahele. Ühtlasi toob see lisandus esile Alina tegelase religioosse plaani.

Esietendusele järgnenud vestlusringis võeti arutluse alla stseen, kus Emil on haiglas ning arst ütleb paranemislootuste kohta: "Patsient peab ise soovi avaldama". Lavastusprotsessi juures kaasa aidanud Viljandi haigla alkoholitarvitamise häirete ravi juhataja Jaan Saar tõdes, et see on üks suurimaid vigu, mida alkohooliku abistamisel tehakse. Kui inimene on sõltuvuses, ei taha ta seda tunnistada või ei ole tal selleks jõudu. Niiviisi jäävad paljud abivajajad vajaliku toeta. Paistab, et see on püsiv probleem nii näidendi sünnimaal Soomes kui ka Eestis. Lavastuse vahest suurim väärtus ongi sellele probleemile tähelepanu juhtimine.