"Sume on öö" on hea näide lavastusest, kus erinevad lavastuslikud elemendid üksteist toetavad. Oli tunda, et nii lava-, heli-, kostüümi-, kui ka valguskujundus teenivad ühist eesmärki. Lavastuse filmilik esteetika ja mastaapsed liikuvad objektid mõjusid minimalistlikult, aga omandasid vahepeal ka kreeka tragöödialikud mõõtmed.

Ratastega platvormidele ehitatud tegevuspaigad võimaldasid kiirelt libiseda ühest ruumist teise, tehes stseenide-vahelised üleminekud puhtaks ja ilusaks. Lavastustervikut läbistavad elegantsed tantsud on oskuslikult seatud ja õigel ajal õiges kohas. Hetketi oli tõesti tunne, nagu vaataks filmi, ja kui see oli eesmärk, siis oli Viidasel, Blumenfeldil, Konovalovil, Jõelal, Paavol ja Siimonil väga viljakas koostöö.

Lavastuse keskme – see, mida nägin, kuulsin, haistsin ja ei näinud – saaks võtta kokku märksõnaga "kõledus". Kõledus inimsuhetes, tunne, et oled üksi keset seltskonda, 1920. aastate pompoosse elustiili sisemine tühjus ja kõige selle steriilsuse all janu tõelise kontakti, armastuse järele. Seda kõleduse liini kandsid mingil kujul kõik tegelased, kõige ekspressiivsemalt adresseeris seda aga Abe (Vallo Kirs), kes sotsiaalsetele konventsioonidele ei allunud ja julgelt, enamasti joobnuna, oma arvamust avaldas.

Kulgemine läbi loo oli sujuv. Sisu ja sellega paralleelselt jooksev tantsuline koreograafia (Ingmar Jõela) olid reeglina omavahel kaunis sümbioosis. Mingil hetkel aga tekkis küsimus, kus on pausid? Etendus voolas kuidagi ühtlaselt kiiresti jõesängis,  mis iseenesest pole halb (sageli lavastused pigem venivad), aga oleks igatsenud veidi suuremaid tempo-rütmilisi kontraste, mis eristaksid olulise vähem olulisest.

Ühes lavastuse kõige olulisemas momendis, kus Nicole'i isa härra Warren (Andres Tabun) avab oma tütre (ja enda) trauma tagamaid, tundus, et peaks võtma palju rohkem aega, et kõik tegelase peas toimuvad käigud välja mängida ja stseen täiel jõul publikuni tuua. Kindlasti on antud stseeni puhul suur küsimus ka dramatiseeringus, selle kohatises pealiskaudsuses ja olulistest momentidest üle jooksmises.

Nicole'i (Maarika Palm) ja Dicki kujundlik autoavariid sümboliseeriv liikumine jäi veidi aeglase tempo tõttu minu nähtud etendusel markeerimiseks ja ei tõusnud päris kujundi tasandile, kuna tundus, et vaataja oli mõttega näitlejatest ees. Ja peale etenduse viimast lauset, mis tummfilmist kõlama jäi, oleks soovinud mõnesekundlist hetke enne eesriiet, et tänase etenduse eluring saaks täis. Kõik see käib aga loomulikult ainult minu nähtud etenduse kohta ja on tõenäoliselt järgmistel etendustel hoopis teistmoodi.

Kõige suurem küsimus tekkis aga Simon Levy dramatiseeringu kohta. Kahtlemata on see osavalt struktureeritud, aga püüdluses lugu võimalikult algosakesteni taandada mõjub Levy materjal küllaltki pinnapealselt ja mitteveenvalt. Väga võimalik, et originaalkeeles see niimoodi ei mõju ja asi on eesti keeleruumis, aga oli mitmeid hetki, kus tegelaste öeldud repliigid mõjusid võõristavalt ja üldse mitte suupäraselt.

Probleem ei tundu olevat tõlkes, sest dramatiseeringule peale vaadates on mingid stseenid juba eos struktureeritud nii, et repliikide järjekord mõjub eesti keeles imelikult. Nii satuvad näitlejad raskesse olukorda, kuna mitteorgaaniline tuleb kuidagi teha orgaaniliseks ja veenvaks. Vahest on võti selles, et mängida lõpuni välja ja häbitult? Seda selleks, et ei jääks tegelasega poole peal pidama, et ei vaataks kõrvalt, vaid seisaks kindlalt kahel jalal ja ütleks: "Siin ma seisan ja teisiti ei saa."

Üks hea näide selle õnnestumisest oli Rosemary (Ilo-Ann Saarepera) ja Dicki stseen, kus Saarepera suutis mängida ennast hotellitoas Dickile pakkuvat 17-aastast Rosemaryt nii häbitult ja orgaaniliselt, et ma ei saa veel nädal hiljem aru, kuidas see võimalik oli. Veenev oli ka sellele järgnenud esimest vaatust lõpetav Dicki ja Nicole'i stseen, kus Palm ja Õunapuu mängisid toetavas partnerluses suurepäraselt välja Nicole'i hullushoo. Sealjuures oli stseeni tõstmine vannituppa ja vanni lavastaja poolt hea leid, kuna suure vanni põhjast saali kajanud Nicole'i karjed tõid minu jaoks kõige paremini esile Nicole'i ja Dicki omavahelise suhte tuuma.

Kuigi need olid kaks kõige meeldejäävamat stseeni, oli mõjuvaid momente aga kõigil tegelastel ja kõigis stseenides ja olen täiesti kindel, et edaspidiste etenduste jooksul joonistub karakterite ansambel järjest selgemini välja, sest iga uus etendus teeb repliigid omasemaks ja annab julguse minna tegelasega lõpuni välja.

Olles nüüd, peale nende lõikude kirjutamist – proovisin kirjutada nii puhta lehena kui sain –, lugenud kavalehest intervjuud lavastajaga, tean, et Viidas on nii dramatiseeringu kui ka karakteriloome üle palju mõelnud, ning seetõttu usun, et trupi ühise mängurõõmu säilides läheb lavastus etenduselt etendusse ainult elavamaks ja täpsemaks.