Kolmapäeval kinnitati kultuuriministeeriumist rahvusringhäälingule, et kuna Lennundusmuuseum ei ole muuseumiseaduse mõttes muuseum, siis ministeerium selle tegevust tuleval aastal ei rahasta. Kas ministeerium on oma seisukohta muutnud?

Lennundusmuuseum, tõepoolest, on ju seda toetust varem saanud. Ja selle toetuse saamine on nii, et komisjon vaatab taotlused läbi ja siis teeb oma ettepanekud ministrile. Täna ei ole need minu lauale veel jõudnud ehk sisuliselt ministri allkirja nendel otsustel all ei ole.

Lugupidamisest komisjoni vastu, loomulikult, kui nad ütlevad, et Lennundusmuuseum muuseumina ei kvalifitseeru põhjusel, teisel või kolmandal, mis nende kriteeriumites on määratud, siis ühtpidi sellega võib nõustuda. Kui komisjon valdkonna ekspertidena sellised kriteeriumid on pannud, siis sellega saab ühtpidi nõustuda.

Aga teistpidi, kui me vaatame, et ühe olulise objekti, mis varem selles kategoorias on toetust saanud, olukord ei muutuks selliselt keeruliseks, et nad peaksid oma tegevuse lõpetama, siis ma usun, et oleks meie poolt oluline vaadata otsa ka täiendavatele ja muudele võimalustele, mis selle muuseumivooru kõrval veel avalikust rahakotist kaasata on võimalik.

Täna ma julgeksin küll seda öelda, et pigem on see hetkel n-ö komisjoni ettepanek, mida ei ole kinnitatud. Ja juhul, kui see ka nii on, siis iseenesest võiks mõelda selle peale, et leida Lennundusmuuseumile toetust oma tegevuse jätkamiseks. Seda eriti veel olukorras, kus kriisitingimustes on inimestel rohkem siseturismi osas huvi ja selle objekti näol on kindlasti põhjendatud ehk ka see, et nad saaksid oma tegevust vähemalt järgmisel, 2022. aastal jätkata ja et leida ja otsida sinna nendele mingitki abi.

Aga Lennundusmuuseum küsib 170 000 eurot.

See on summa, millest me ühtepidi rääkida ei saa, aga see, mida nad varem on saanud kultuuriministeeriumilt toetust, arvan, et selles suurusjärgus oleks iseenesest põhjust ja võimalik nendele finantsilist abi otsida. Aga 170 000 osas, mis nende soov, selles mõttes käib nendest kaalukategooriatest välja, millega oleks võimalik opereerida.

Kui seadus kultuuriministeeriumi ametnike hinnangul ei võimalda anda Lennundusmuuseumile kui muuseumile toetust, siis kultuuriministeeriumil on vaba raha, mida kuidagi teisel moel eraldada?

Vaba raha selles mõttes kindlasti ei saa selleks sildiks panna. Küll aga on ka varem olnud neid olukordi, kus ühe objekti jaoks on minu kolleegid ka varem leidnud juhul, kui selleks on mõni mõjuv põhjus, et mitte tekitada olukorda, kus inimeste jaoks oluline tegevus katkeb.

Jah tuleb tunnistada, et uusi tegevusi eelarvesse võtta ei ole praegusel ajal võimalik, kui näiteks mõni analoogne tegevus tuleks omale tuge küsima. Aga ma näen täna seda selles valguses, et pigem leida võimalusi, et ühe konkreetse tegevusega oleks võimalik jätkata ka pärast seda, kui on ilmnenud see, et nad ei kvalifitseeru klassikalises mõistes muuseumiks. Ja neid põhjendusi on ministeeriumis ka varem käsitletud.

Ehk jah, kui ta klassikalises mõistes muuseumiks ei kvalifitseeru, aga kui ta tegeleb olulise asjaga, siis oleks põhjust kindlasti vaadata, kuidas teda avalikust rahakotist oma tegevuse jätkamisel aidata.

Kas see on konkreetselt kultuuriministeeriumi rida või saan siin mõne oma kolleegiga läbi rääkida, et see on võib-olla lennundusega rohkem külgnev ametiasutus, kes selle küsimusega saab aidata, see on juba edasine arutelukoht. Aga pigem see mure, et nende tegevust ikkagi hoida teistpidi ka enda jaoks olulisena.

Lõpuks lahendame sama probleemi juba mitmendat aastat. Lennundusmuuseumit eramuuseumina, mitte vastates tingimustele, mis ühele muuseumile muuseumiseadus ja kultuuriministeerium läbi selle seab, püsitoetusele võtta ongi keeruline. Aga mis pikk plaan on? Ilmselt olete isegi külastanud, härra Mati Meos on juba eakas mees ja ootab pikka plaani. Mis tema kogust ja muuseumist saab? Neid arutelusid on olnud, ei ole seni kuhugi välja viinud.

Minul pole olnud õnne olla nende arutelude juures, olles ka ministeeriumis natuke üle kuu aja. Aga pikka plaani selles mõttes saab otsida erinevate rahastusallikate juures. Kui näeme seda, et ühtpidi on see ka näiteks siseturismi osas oluline objekt, siis kindlasti ei ole ju ka muuseumite rida ainuke, kust sellise tegevuse jaoks toetust avalikust sektorist küsida. Siin ongi küsimus selles, et neid võimalusi peaks otsima mõnevõrra laiemalt ja siin ma usun, et on põhjust meil laiemalt ringi vaadata, kui ainult kultuuriministeeriumi muuseumite komisjoni tehtavate otsuste rahale loota.