Eesti Rahvusmeeskoori uue aastanumbri esimene täispikk kontsert oli pühendatud kahele heliloojale, Mart Saare 140. sünniaastat ja tema õpilase Ester Mägi 100. sünniaastapäeva silmas pidades. Kõlasid koorilaulud ja Saare soololaulud, mida esitasid RAM-i enda lauljad (kaasa tegi pianist Siim Selis).

Kui kontserdi avalaulu (Mart Saar "Mis need ohjad meida hoidvad?", tekst rahvaluulest) esimene akord kõlas, oli jalamaid tajutav – RAM on tagasi. Just. Tagasi!

Eesti Rahvusmeeskoor, analoogselt teiste kooridega, oli ja on omamoodi vastupanuliikumises pandeemiaga – küll on koor ja koroona teineteise kohal laineid kokku löönud, ikka Vestmann all ja Piibeleht peal – ja vastupidi. Suuremad lõtkud koori loomingulises töös annavad tunda kõikidel kodumaistel kooridel, aga ka professionaalsed kollektiivid on hädas. RAM-i töid on kahe koroona-aasta jooksul loksutatud ühest teeservast teise, nende ühel suvisel kontserdil tabasin eneses suisa hirmujudina: kui juba neil on sellised probleemid, mida siis kõik teised üldse teevad? Aga alles see oli, kui üks teinegi professionaalne koor jäi kontserdil keset teost pea et seisma. Jah, ka rikkad nutavad, ka professionaalsed koorid on pidanud alla neelama nii mõnegi mõru loomingulise pilli. Seepärast langes meeskoori avahääle kõlades kivi südamelt. Sest kui nemad seda suudavad, siis suudavad ka teised.

Mart Saar, peamiselt segakooridele kirjutanu, on suure koori helilooja. Tema loomingu valmimise ajal olid tollased koorid paljude lauljatega ja lopsakad. Praeguseid kammerlikke segakoore peaks kokku köitma tükki kolm, et saaks seda õiget Saare tunnetust. Ausalt öeldes ei mäletagi, millal viimati Saare meeskoorimuusikat sai kontserdil kuuldud, vist ammu. Eesti Rahvusmeeskoori kavas oli Saare meeskoorilaulude kõrval ka üks peamiselt segakooride esituses tuntud laul "Seitse sammeldunud sängi" (tekst Friedrich Reinhold Kreutzwald "Kalevipoeg"), mille meeskoori versiooni käsikirja Mikk Üleoja muusikamuuseumi arhiividest üles noppis ja mille esitus pakkus kontserdil esitatud Saare lauludest kõige luksuslikuma kuulamiskogemuse.

Saare muusika on peale vaadates lihtne. Asi läheb keeruliseks otsekohe, kui suu lahti teed ja püüad laulda. Esimene tegur on vokaal, mis peab olema lineaarne, katkematu, ühtlane, teistega kokkukõlav ja fleksibiilne. Omavahel ristpistes liikuvad muusikalised liinid annavad võimalust Saare muusikat alati aktuaalseks laulda, RAM-i esitus oli pingevaba, enesekindel, toon kantud ja laad jutustav. Hetkekski polnud täppisteadusena tunduvat nüüdismuusikat maailmatasemel esitavalt meeskoorilt tunda äraolevat üleolekut materjali suhtes, vastupidi – koorist õhkus siirast austust helilooja kirjutatu vastu, tähelepanelikkust dirigendi suhtes, lava täitis koosmusitseerimisest saadud ühtekuulamise tunne. Harmooniatega mängimine, pinge hoidmine ja väljapeetud lahendused, nõtked üleminekud, puhas häälestus (no olgu, paar intonatsioonilist vääratust), kaunilt kujundatud fraasid ja tervikuks loodud muusikalised maalid. Kui sõõm värsket kevadist tuulekest! Tundsin mitu korda südames valulikku tänusööstu – kui ilus, kui voolitud, kui elujaatav!

Ester Mägi koorilauludest oli kavas valik meeskoorihittidest (nt "Murdunud aer", tekst Karl Ristikivi) pea laulmata lauludeni ("Öölaul", tekst Nikolai Baturin ja "Nõmme liivakell", tekst Heljo Mänd). Mägi partituurid on Saarega võrreldes teise iseloomuga. Siin on rohkem kargust ja helikeel on komplitseeritum. Lugupidamine muusikalise materjali ja rahvaviisi vastu ning selgelt tajutav pieteeditunne poeetide tekstidesse jätab helilooja enda pigem varjulisemale kohale. Koori kõla oli ühtlane, mahlakas ja kandev, muusikalisi kujundeid joonistati laia värvipaletiga, diktsioon oli paigas, fraasid ühtlased ja mõttearendus veenev. Oli tõeliselt joovastav kuulamine. Nii värskelt kõlasid pool sajandit tagasi kirjutatud teosed, laud on kaetud – võta ja söö (Karl Ristikivi). Jah, Mägi lauludes on omamoodi maagia. Kahju, et neid kontserdilaval kõlab nõnda näpuotsaga.

Kogu kontserdi ülevaima ja hingekriipivaima esitusena jääb meelde Ester Mägi laul "Kerkokell" (tekst Gustav Suits, solist Aivar Kaldre, kaastegev Margus Vaht (campane)), siin hakkas koori-instrumendi üks jalg kippuma selgelt muusikalise draamalavastuse servale, kus kuulduga samaaegselt virvastuvad silme ees klaarid mälupildid: paljajalu jooksmised lapsepõlve karjamaal, uduses päiksetõusus kirikutorn, vanemate kadumine igaviku teele ja elu igikestvuse tunnistamine. See oli poeem, mis tõstis kuulajaid kõrgemale argimuredest, nakkusnäitajaist ja elektriarvetest. See oli muusikast puudutatud saamine.

Mart Saare ja Ester Mägi koorilaulude vahel esitasid kolm RAM-i lauljat (Ott Indermitte, Mart Kroon ja Stanislav Šeljahhovski) Saare soololaule, mis peegeldasid varjudena tagasi koori loodud laulude põlismetsa. Eripalgelised solistid omamoodi visandasid materjali, millest meeskoor pusleks lahtivõetuna koosneb. Kontserdi viimases teoses, Mart Saarele pühendatud Ester Mägi ballaadis "Tuule tuba" (tekst rahvaluulest), tegi kaasa Ene Salumäe, üks hinnatumaid organiste kooride lavapartnerina.

Kontsert oli õnnestumine, see oli sündmus, mis jääb kauaks meeltesse kõõluma. Rahvusmeeskoor näitas, et nad on kontserdilaval tagasi. Tugevamana, karastununa. Ainult üks kahjatsus süttis hinges, kui aplaus viimasele teosele algas liiga järsku. Oleks võinud natuke lasta püsida sel vaikusel, sel helilisel järelkajal. Et jõuaks imetleda – tähed säravad.

Eesti Rahvusmeeskoori kontsert Mart Saare ja Ester Mägi loominguga on Klassikaraadio eetris veebruaris.