Milleks üldse rääkida naistest kirjanduses eraldi, kui tänapäeval on mehed ja naised, kõik sood võrdsed? Vestlus algab poleemilisel noodil, kuid saab kirjandusteadlase Eret Talviste abiga väga sügavale ulatuva ja ajaloolise põhja. "Üks põhjus, miks Eesti kontekstis on spetsiifilisemat eraldi käsitlust vaja, on see, kuidas kirjanduskaanoneid tehakse. Kes on need kirjanikud, keda me lastele koolis õpetame, kes on need kirjanikud, kes on kultuuriruumis ja ühiskonnas teada-tuntud? Nad on tihti mehed, eriti kui mõelda vanemale kirjandusele. Tänapäeval on pilt muidugi palju rikkam ja meeskirjanike kõrval on rohkem ka naiskirjanikke. Aga kui vaadata tagasi Vabariigi algusaastatele sada aastat ja veidi rohkem tagasi, kui mõelda just proosale, siis hästi palju on esil mehed," rääkis Eret.

Kuna Eret Talviste teadustöö keskendub pigem proosale, mitte niivõrd luulele, tekkis tal ühel hetkel õigustatud küsimus, kus on naistest proosakirjanikud saja aasta tagusest ajast. Vastus sellele küsimusele ehk teadmised sellest, kes olid Lydia Koidula kõrval Lilli Suburg, Leida Kibuvits, Reed Morn, Elisabeth Aspe, Marta Sillaots ja teised, annaks meile kindlasti rikkama ülevaate Eesti ajaloost ja aitaks mõtestada ka tänapäeva ühiskonda ja kultuuri.

Pille-Riin Larm kasutab kaanoni kirjeldamiseks mõtet itaalia teoreetikult Franco Morettilt, kes on osutanud, et nii nagu ajalookirjutiste puhul on ajalooraamat justkui tapamaja, kus ilmub ainult 0,5 protsenti sellest, mis üleüldse ajaloos on toimunud, on kirjanduskaanon samuti kirjanduse tapamaja. "Kirjanduslood, üleüldse kaanon, on alati mingi valik kirjanduse hiiglasuurest kujuteldavast arhiivist ja igal ajal on olnud autoreid, kes ei sobitu näiteks vooluloolisse kaanonisse, mis eesti kirjanduses päris pikka aega domineeris, sest nende tekstid ei vasta niivõrd kindlatele tunnustele, kui võib-olla selle kaanoni autor on hetkel silmas pidanud," sõnas Pille-Riin.

Eret märgib, et sada aastat tagasi erines naiste elu tõenäoliselt märkimisväärselt meeste igapäevaelust, mistõttu oli ka naiste elatud kogemus toona päris erinev. Saades inspiratsiooni Tiina Ann Kirsi peatükist kogumikus "Sissejuhatus soouuringutesse" (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, toimetanud Raili Marling), mõtisklesime, kas naine kirjutab teistmoodi, kas ta rikub õnneliku lõpu reeglit, kas ta mängib žanripiiridel irooniaga või kirjutab ulmelises võtmes, kas ta maskeerib, parodeerib, mängib või vastandub kuidagi teistmoodi. Eret kaldub arvama, et need kõik võivad tõeseks osutuda. "Naised ehk tajuvad teravamini isiklikku sfääri, mis jääb avalikust elust väljapoole." See aga mõjutab omakorda seda, kuidas nad pööravad tähelepanu näiteks detailidele. "Olulisem psühholoogilisest erinevusest on aga ikkagi elatud kogemus, kus enam ei loe üksnes sugu, vaid ka teistsugused kategooriad nagu klass, rass ja nii edasi."

Pille-Riin usub, et kahtlemata on igal andekal kirjanikul oma poeetika, aga naissoost autorite puhul nõustub ta Eretiga. "Elatud kogemus on ennekõike see, mille tõttu naiste tekstid kohati meessoost autorite tekstidest täiesti eristuvad, sest on teemasid, mida elatud kogemuse tõttu ei saa meesautor lihtsalt veenvalt kujutada. Neid ära kirjutamata teemasid jätkub senimaani."

Eret tõi esile asjaolu, et naiskirjanikud võivad eesti kirjanduses olla need, kes kajastavad kaasaja eluolu, mainides Aita Kivi, Kai Aareleiu, Eva Koffi ja Kärt Hellerma teoseid. Rõõmustasime koos kirjandusteadlase Johanna Rossiga, kes kirjutas 2021. aasta viimases Loomingus ilmunud artiklis "Inventuur soos ja proosas", kuidas eelmisel aastal tõusid eesti proosas selgelt esile naisautorid. Ent uurides, millised näivad tasakaalud praegu näiteks avaldamisvõimaluste, auhindade, tunnustuste või käsitluste osas, jäi Pille-Riin siiski ettevaatlikuks. "Mulle tundub, et võib-olla on natuke vara üldistusi teha selle tõttu, et ühelt poolt ma nõustun Johannaga, kes toob artiklis välja mõtlemapanevat statistika, kuidas auhinnad on läinud päris pika aja jooksul umbes kahe kolmandiku osas meessoost autoritele. Samal ajal võitsid just eelmisel aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse kaks naissoost autorit, Juta Kivimäe ja Loone Ots. Sama efekt oli täheldatav ka näidendivõistluse puhul, kus just nimelt naissoost autorid silma paistsid." Ta usub, et tulemas on uus põlvkond andekaid naissoost kirjanikke, kes käsitlevad teemasid, mida ei ole varem kuigi palju eesti kirjanduses puudutatud.

Lilli Suburgist ning klaaskuulidest ja süldist ehk kunstikäsitluse vastanduvatest leeridest Eesti kirjandusteadusmaastikul võib lähemalt kuulata 22. jaanuari kirjandussaatest "Gogol".