Pille-Riin Larm: kirjandusdemokraatia süldi ja klaaskuuli vahel

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Pille-Riin Larm Autor/allikas: Alar Madisson, Eesti Kirjandusmuuseum

Emakeelepäeval antakse taas välja kirjanduse aastaauhinnad. Suursündmuse eel on ehk paslik jagada tähelepanekuid kirjandusauhindade hingeelu kohta, rohkem küll jagaja ja kajastaja kui saajana. Pille-Riin Larm kirjutas sellest lähemalt Müürilehes.

Ei ole juhus, et kõnekunst ja demokraatia võrsuvad samast hällist, Vana-Kreekast. Nagu ka kirjandusauhinnad.

Olen tõdenud seda korduvalt pärast mõne auhinna väljakuulutamist, mille žüriisse või komisjoni mul on olnud au kuuluda. Kirjandusauhindade statuudid on enamasti üldsõnalised. Need piiritlevad küll ainese, kuid jätavad žüriile oma töö korraldamisel üsna vabad käed. Tavaliselt püüeldakse konsensuse poole, arutletakse teoste üle, püütakse leida parimatest parimat. Teose kunstiväärtuse kõrval sõltub selle saatus seega päris palju asjaolust, kas teosele leidub žüriis eestkõneleja – keegi, kes sõnastab veenvalt selle plussid – või siis halvemal juhul hoopiski põrmustav oponent. Enamasti konsensusele ei jõuta, võitja tuleb välja selgitada hääletamise teel või punkte jagades, kuid eelnev debatt kahtlemata mõjutab tulemust. Otsus ei ole olnud mulle sugugi alati meelepärane, mõnikord on see üllatanud ka avalikkust. "Võitis demokraatia," olen imestavatele küsijatele vastanud.

Mitte kunst. Mitte matemaatika. Demokraatia.

Tekst seest ja väljast

Žüriidelt lausa oodatakse debatte. Just arutelu näiline puudumine oli peamine põhjus, miks 2020. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade jagamine äratas küllalt laia pahameelt – põhižürii oli otsustanud iga žanri laureaadi valimise omavahel ära jagada. Nurinat tõusis hiljuti ka Taavi Eelmaa pärgamisest Betti Alveri debüüdiauhinnaga. Publikule näis, et žürii ei ole võtnud piisavalt arvesse tekstiväliseid kriteeriume, nagu autori luuletajastaaž. Mõned žürii vaidlused peaksid niisiis olema seotud tekstiväliste küsimustega. Seejuures tasub kujundada varakult seisukoht näiteks nn triibuliste nimekirjade suhtes.

"Mingeid sookvoote me ju rakendama ei hakka." Seda meie-vormis teadaannet olen kuulnud eri žüriides kaks korda, mõlemal juhul kohe koosoleku alguses naissoost kolleegi suust. Nii mõnedki põhimõtted, mida peetakse tänapäeva demokraatlikes riikides normaalseks, ei ole niisiis Eesti kirjandusüldsuses veel levinud. Kuigi kultuur on sageli ühiskondlike muutuste eestvedaja, siis Eesti ühiskonnas selle muutuse puhul paraku mitte. Kvootidega või mitte, kuid mõlemas mainitud žüriis ilmnes, et naised on võimelised kirjutama sama hästi kui mehed.

Kas kunst on puhas või ühiskonna osa?

Merlin Kirikal arutles hiljuti Sirbi veergudel n-ö klaaskuuli- ja süldileeri üle meie praeguses kirjanduslikus mõttevahetuses. Klaaskuulikogukonda iseloomustab tekstikultus – paberil olevad sõnad raputatakse lahti kõigest välisest. "Poliitika kaasatõmbamine kirjanduse uurimisse või selle viljelemisse tähendab selles mõttevaos kauni klaaskuuli kildudeks lõhkumist ning inimestelt selle hea ära võtmist, mida klaaskuul muidu teeks." Teine kogukond vaatleb kirjandust ja kultuuri ühiskonna osana: "Sellisel juhul ei uurita kirjandust mitte klaaskuulina, vaid sültja-viskoosse massina, mis voolab ja hakkab kuhugi kinni, tuleb lahti ja liimub uuesti. Kirjandus on sellisel juhul tugevasti oma loojate ja nautijate külge kleepunud ja vastupidi." Kõige selgemini ilmnes too vastandus mullu ilmselt Eia Uusi "Tüdrukuse" ümber lahvatanud poleemikas, kuid iseloomustab ka žüriides toimuvat.

Missuguse signaali me saadame? Selle küsimuse soovitan endale esitada igal auhindajal.

Samuti soovitan igal žüriil oma töökorralduse hästi läbi mõelda. Statuudid võivad olla ebamäärased, kuid omaenda tegevus peab olema väga selge, protsess osalistele ette teada ja ühtmoodi mõistetav. Kindlasti tuleb varuda aega ning mitte ainult lugemiseks, vaid ka argumenteeritud aruteluks. Demokraatia võtabki teadupärast aega…

Signaalid ja skandaalid

Missuguse signaali me saadame? Mingi signaal saadetakse igal juhul. Demokraatlike riikide demokraatlike auhindade puhul teeb seda žürii, mille liikmetelt eeldatakse asjatundlikkust ja erapooletust. Kirjandusloost leiab ka hulga teistsuguseid näiteid. Meie kontekstis on ilmselt tuntuim Hans Leberechti jutustus "Valgus Koordis" (1949, vene keeles 1948). Nagu "Eesti kirjandusloos" tabavalt märgitakse, ilmus teos eesti proosapilti "kirjanduspoliitilise skandaali saatel": kui romaanivõistluse žürii jättis selle auhindamata, moodustati võimude korraldusel uus žürii, kes määras jutustusele "kuulekalt" esimese auhinna. "Valgus Koordis" pärjati ka Stalini preemiaga, selle järgi vändati film ja lavastati ooper.

Võimalik, et muu hulgas niisuguste kogemuste tõttu on taas iseseisva Eesti kirjandusauhindade puhul üks tundlikemaid küsimusi olnud eestivene kirjanike s(t)aatus. Neil ei olnud pikalt üldse oma auhinda ja kui see Eesti Kultuurkapitali juurde asutati, oli sellega kaasnev rahasumma mõnda aega väiksem kui eesti autoritel ja tõlkijatel (aga suurem kui artiklikirjutajatel). 2015. aastal tõusis kära Andrei Ivanovi romaani "Bizarre" tõlke mittenomineerimisest ("parim jäi välja"), kuid selle põhjus ei olnud sisepoliitiline, vaid takerdus statuutidesse. Sama juhtus mullu tema "Isevärki kalmistu asukatega". Sisepoliitika on kirjanduse puhul õnneks siiski pigem muusa rollis. Veel üks näide, sedapuhku eestieesti kirjanduse vallast: tänavu tõstab sama institutsioon oma aastaauhinnaga esile nii sellise autori kogumiku, kes on "EKREle tükk aega pehmet libestamist teinud", kui ka luuleauhinna kandidaadina teose, milles sama erakonna juhtpoliitikuid nimetatakse m…ideks (igaks juhuks rõhutan, et tegu on kujundiga). Näib, et kuidagiviisi mahuvad nüüdseks parnassile ära ja leiavad austuse mis tahes vaatenurgad, kui vaid teos on hästi kirjutatud (klaaskuul). Kas need on samal ajal ka ühiskondlikult kõnekad (sült)? Jah, on, mõlemad.

Kui parim jääb välja

Mida teha siis, kui ei olda valitsuse, vabandust, žürii otsustega rahul? Kirjandusauhindade pärast keegi tänavale ei lähe, heal juhul protestitakse leheveergudel. Üks võimalus on veel: esita ise oma lemmik mõne auhinna kandidaadiks. Olin paari aasta eest nördinud, kui ei leidnud kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaatide nimekirjast Mehis Heinsaare luulekogu "Pingeväljade aednik". Otsustasin esitada teose kodanikualgatuse korras samuti väärika Gustav Suitsu nimelise auhinna kandidaadiks. Niisugusel taktikal on küll omad kitsaskohad: tuleb uurida statuute ning žürii ei pruugi lõpuks ikkagi olla sama meelt. "Pingeväljade aednikuga" läks aga õnneks!

Kolmas võimalus on asutada omaenda auhind. Tänavu andsingi esimest korda välja kirjanduse armastaja auhinna Berta. Selle pälvis Mudlum raamatuga "Mitte ainult minu tädi Ellen". Berta auhinda iseloomustab muu hulgas tagasihoidlik (puudulik) turundus – sellega ei koormata toimetuste niigi pungil postkaste. Kas ma ainsa žüriiliikmena arutlesin iseendaga? Jah, tuliselt. Ma olin ka sõltumatu ning püüdlesin asjatundlikkuse poole.

Keda huvitavad auhinnanduse ajalugu, statistika, rahvusvaheline preemiaskeene ja laureaadi psühholoogia, lugegu tingimata Maarja Kangro "Minu auhindu". Kangro ei pälvinud raamatu eest küll ühtki auhinda, kuid teose väärtus üha kasvab ajas selletagi.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: