Tartus elanud semiootik Juri Lotmani meenutustes kõlab pidevalt tema Burdenko tänava korter. Nüüdse nimega Veski tänaval professoril tihti külas käinud tudengite sõnul ei olnud Lotman pelgalt professor, vaid ka erakordne isiksus.

"Kollegiaalsus on ta võtmesõna, tema ju alustas alati loenguid kolleegide poole pöördudes. Ka esimese kursuse tudeng oli tema jaoks kolleeg. Lihtsalt nooremkolleeg," rääkis "Aktuaalsele kaamerale" TÜ kultuurisemiootika professor Peeter Torop.

"Ta on alati rõhutanud seda et tal ei ole õigust olla guru, õpetaja kõrgemalt positsioonilt, vaid peab looma dialoogi sellega, keda õpetad." Kodu poolt iseloomustasid Juri Lotmani Toropi sõnul alati külalislahkus, alati lahtised uksed ja alati tee ja kohvi pakkumine.

Toropilt, semiootikaosakonnalt ning Lotmani perelt said näituse kuraatorid teada, kus täpselt asusid tema raamaturiiulid, kus diivan ja kus töölaud. Arhiivist otsiti lausa välja korteri põhiplaan.

"Kõige olulisem minu enda jaoks on atmosfääri loomine tema korteri melust, mille kirjutas Eero Epner ja luges sisse Karol Kuntsel. See on selle näituse telg ja võime öelda, et see on lahjendatud versioon sellest, milline see päriselt oli," rääkis filmikunstnik ja Lotmani näituse kuraator Katrin Sipelgas.

"Aga eks nii kultuur tekibki. See on meie narratiiv tagasivaatelisena kohta, kus me ise oleks tahtnud ka olla."

Lisaks tudengitele ja kultuuritegelastele on Lotmani ja tema korteri atmosfääri meenutanud ka lapselapsed, kelle jaoks samuti oli maailmakuulsal semiootikul alati aega.