Balašov on õppinud Eesti kunstiakadeemias ja Lahti kullassepakoolis Soomes. Oma töid on ta eksponeerinud isikunäitustel Lätis Gallery Susis Riias, Leedus Kauno Langases Kaunases ja Uzopio Galerijas Vilniuses. See on kunstnikul juba kuues isikunäitus A-Galeriis. Grupinäitustel on Balašov osalenud näiteks Rootsis, USAs, Saksamaal, Soomes ja Hollandis. 1996. aastal pälvis Balašov Edde Kurreli nimelise Eesti metallikunstniku auhinna.

Kunstniku kõige hiljutisem näitus "Soe suvi" toimus A-Galerii Seifis möödunud aasta septembris ning koondas kunstniku viimaste aastate töid. Valik näitusetöödest jäi A-Galerii püsiekspositsiooni.

"Isa ateljees käisin ikka aitamas, kuid lapsepõlves seda eesmärki kunstnikuks saada polnud. Esimese metallist asja tegin kodus, kus meil oli gaasipliit ja kui vanemaid polnud kodus, siis hakkasin salaja tina sulatama ning valasin sellest emale prossi. See on tal siiani alles, olin siis seitsmeaastane," selgitas kunstnik.

Balašov selgitas, et osales oma esimesel näitusel, kui olin teisel kursusel 1980. aastate lõpus. "See oli suur noorte kunstnike tarbekunstinäitus ja selle nimi oli "Ma pole kunagi olnud New Yorgis" ning see toimus Lauluväljaku paviljonis, tollal korraldati suuri tarbekunsti näitusi ning seal oli väga palju huvitavaid asju," ütles ta ha lisas, et sellest ajast algas tema iseseisev kunstielu.

"Kateedrielu oli tore, joonistamine hakkas kell 8.15 ning tegid tööd kuni kateeder õhtul 22 ajal kinni pandi. Teisel kursusel hakkas n-ö kommertselu õitsema, kui avati esimene kunstisalong Hansa. Hommikul viisid asja sinna ning õhtul läksid honorarile järele, siis osteti väga palju asju," kinnitas ta.

Materjalidest eelistab Balašov hõbedat. "Pronks määrib käsi ja seda on väga raske valada, aga hõbe on ideaalne – pehme, mõnus ja peale valamist ei pea teda palju puhastama, fraktuur tuleb praktiliselt üks-ühele. Pronksil on alati mingid oksiidikihid, mida tuleb puhastada ja pronksil pole sellist delikaatsust nagu hõbedal."

"Töö tegemisel on oluline hommikune aeg, kui silmad on värsked ja pea pole uimane. Kavanditega tegelen hommikul ja tehnilist poolt saab teha ka hiljem peale tööpäeva," mainis ta ja lisas, et hea kunsti jaoks on vaja autorlust ja originaalsust. "Tavaliselt saab esimesest pilgust aru, kas asi tõmbab või mitte. Konflikt ja intriig ning narratiiv töö sees teevad asja huvitavaks."