"Me võiksime eristada muusikat, mida peab kuulama, ja muusikat, millele ei pea keskenduma," märkis Tulve vastuseks küsimusele, mida me üldse nimetame klassikaliseks muusikaks.

Näiteks kaasaegse muusika kohta on väga keeruline öelda klassikaline muusika, ütles ta. "Mis seal on klassikalist?" küsis helilooja ja lisas, et stiili määratlemisest olulisem on see, kuidas seda muusikat kuulatakse.

Kristjan Randalu nõustus, et klassikalise muusika puhul on tegemist valdkonnaga, mis läheb enamikust esialgu mööda. "Need on vähesed inimesed, kes klassikalise muusika tegemistest aktiivselt osa saavad ja osa võtavad."

Klassikalise muusika juurde meelitamisel odavmüügid ei toimi

Tulve usub, et kõik algab haridusest ja sellest, kui palju suunatakse lapsi avatud meelega millelegi keskenduma. "Võib juhtuda, et nad avastavad selle muusika enda jaoks hiljem, aga neil on baas selle jaoks olemas." Klassikalise muusika juurde meelitamisel tuleb olla küll kaval, kuid allahindlused ja odavad väljamüügid Tulve sõnul kaugele ei vii.

Randalu leidis, et oluline on tekitada sundolukord. "See on nagu külm dušš – nüüd lihtsalt lähed ja seisad selle alla ja vaatad, mis juhtub. Ja alles siis saab rääkida, kas meeldis või ei meeldinud." Eelarvamused klassikalise muusika kohta tulenevad tema sõnul reaalse kogemuse puudumisest.

Tänapäeval pööratakse laste klassikalise muusika juurde toomise peale oluliselt rohkem tähelepanu kui varem. Seda teekonda ei pea tingimata alustama mõne Mahleri sümfooniaga, vaid korraldatakse ka spetsiaalselt noorele kuulajale mõeldud kontserte.

Tulve arvab, et liigne muusikateaduslikkus pole tarvilik, aga lapsele ei pea asja ka liiga lihtsaks tegema.

"Lapsed on väga võimekad, kui neile anda võimalus ja natukene neid suunata," ütles ta. Suurimaks komistuskiviks saab Randalu sõnul keskendumisvõime, sest sümfoonia on kümme korda pikem kui üks klassikaline poplaul.

Muusika mõistmine on harjutamise küsimus

Kas on olemas õige viis muusikast aru saada? "Seal ei ole tegelikult alati midagi aru saada. Kui me mõtleme baastasandil, siis see on vibratsioon, mida me tajume kehaga, oma kõrvadega ja see puudutab meid otse. Me ei pea sellest teatud viisil aru saama," rääkis Tulve.

Ta tõi näiteks metsas jalutamise, mida saadavad samuti erinevad helid, ent möönis, et muusikale on ilmselt teistsugused ootused. On selleks ilus meloodia? Tulve usub, et selles, mida me ilusaks peame, oleme rohkem üksmeeles kui selles, mida me ilusaks ei pea. Ka muusika kuulamine ja mõistmine on harjutamise küsimus.

"Kui kuulajale jääb see, mis ta kuuleb, täielikult abstraktseks, hakkab mõte uitama ja sa kaotad ta," leidis Randalu. Tema arvates peab kuulaja olema kaasatud. "Selle eeldus on, et ta kõigepealt istub rahulikult kohapeal ja laseb sel endaga juhtuda."

Klassikalise muusika interpreet kui popartist

"Klassikalise muusika tööstus on võtnud omaks kõik need võtted, mida popmuusikas kasutatakse. Ja ma räägin võtetest, millel pole muusikaga midagi pistmist," sõnas Randalu.

Tema sõnul peab klassikalise muusika interpreet olema samamoodi nähtav nagu popartist. Kui popmuusikas võisteldakse nende relvadega avatult, siis klassikalise muusika puhul on need Randalu arvates peidetud kuju.

"Räägitakse, et tema tõlgendus Beethovenist on ikkagi nii veenev, aga samal ajal peab see kleit olema ikkagi nii lühike," kirjeldas ta.

Randalu tõdes, et kontserdi eel on hädavajalik selle muusikalise hetke müümine. "Ma võin harjutada ja sisu tekitada, aga ma ikkagi olen ju võtnud eesmärgiks minna inimeste ette," ütles ta. Tulve sõnul pole kontserdist teada saamine tänapäeval sugugi nii ilmselge.

"Vahepeal tundub, et toimuvad salajased kontserdid ja tehakse kõik selleks, et keegi sellest teada ei saaks."