Rääkides sellest, kas kuu aega on piisav selleks, et üks mälestusmärk muutuks avaliku ruumi loomulikuks osaks, märkis Soans, et võib olla nii või naa. "See oleneb monumendi asukohast. Kindlat aega, mis peab olema, et see siis muutuks [avaliku ruumi loomulikuks osaks], ei ole."

Samas lisas ta, et mälestusmärk on sellises asukohas, kus see jääb jalakäijatele natuke ette. "Seetõttu on neid aktiivseid möödakäijaid üsna palju, kes vaatavad, et mis asi see on."

Avaliku ruumi kujundamine on ühtaegu suur au, aga ka vastutus. Soans on seda teinud seda tööd praeguseks juba pool sajandit. Ta tunnistas, et kui mõni töö on valmis saanud ja linnaruumi üles pandud, siis alguses ei tahagi sellest mööda kõndida.

"Autorina ikka näed neid asju, mida oleks pidanud teistmoodi tegema. Aga lõpuks harjud ära. Aga et ma neist meelega mööda käiks ja neid vaataks – seda ei ole."

Paljud Soansi teosed on loodud kirjanikest või kirjandusega seotud inimestest– lisaks Krossile ka Tammsaare pargis olev Tammsaare mälestusmärk, aga ka Nipernaadi kuju Valgas Säde pargis. Samas ei ütleks ta, et kirjanikku oleks kuidagi lihtsam pronksi valada.

"Mõneti on ta kergem teha. Ma olen mõned teinud ka kivist, nagu Jakob Hurt. Seal on raskem selles mõttes, et kirjanikul on võimalik temale iseloomulikke teoseid tema kaudu ja tema iseloomu on pronksist lihtsam teha."

Enamasti ongi Soans kujusid teinud pronksist. "Minu käekirjaga on pronkstööd mulle lihtsamad."

Ta tõdes, et kirjanikes on ilmselt midagi, mis teeb nende monumentaalkunstivormi panemise lihtsamaks. "Enne kui ma kirjanikku tegema hakkan, siis ma ikka vaatan tema loomingu selle pilguga üle, et tekiks tunne, kuidas teda võiks kujutada ja millise vormiga."

Krossi kuju tegemisega esines raskusi, kuna monumentide tegemiseks mõeldud ateljeed olid kinni ja tal tuli kuju tema oma ateljees, mis oli suhteliselt väike. Ta tõdes, et kuju peaga oli tal üksjagu tegemist.

"Alguses olid tal üldse päikeseprillide moodi prillid ees. Silmi polnud näha, olid nagu lihtsalt prillid ees. Aga siis vaatasin, et päris nii ta ikka hästi ei kõlvanud." Soans kinnitas, et üldiselt kunstnik üldpildiga rahule ei jää.

"Päris rahule ei jää mitte kunagi. Alati näed just neid kohti, mida ilmselt oleks tulnud teha teistmoodi ja mis hakkavad häirima. Midagi pole parata. Ükskõik, mida ma vaatan, kas Tammsaare või Kristjan Jaak Peterson – midagi oleks ikka tulnud teha teistmoodi."