Tundub kuidagi kohatu võrrelda maailma olulisemaid filmipreemiaid ehk Oscareid ning tähtsamaid muusikaauhindu ehk Grammysid, aga vaid nädalase vahega toimunud tseremooniad teenivad tänasel päeval samu väärtusi. Esimest korda pärast koroonapandeemia algust said mõlemad üritused toimuda täismahus suure publiku ja kümnete esinejatega. Pärast aega, kus pidime leppima kammerlike versioonidega auhinnagaladest, tekib paratamatult küsimus: kas me vajame üldse Grammysid ja Oscareid?

Viimase nädalaga üles pekstud arutu vaht seoses Will Smithi kõrvakiiluga on vaid kinnituseks, et Oscarite reaalne eesmärk – tunnustada aasta parimaid linateoseid – jäi tagaplaanile ning vaatajad kümblesid mõnuga hoopis skandaalisupis. Mõneti üllatas seegi, et Oscaritel nauditi mõnuga oma elitaarset mugavustsooni: Ukraina sõda mainiti vaid poole sõnaga ning kogu peoõhtu mõjus selles valguses pigem eluvõõrana. Siinkohal lähevad plusspunktid kohe Grammydele, kes võtsid ikkagi erinevalt Oscaritest julguse kokku ja lasid eetrisse ka Ukraina president Volodõmõr Zelenski kõne. Väidetavalt taheti seda teha ka Oscaritel, aga juba mõnd aega otsast põlevas maailmas ei piisa enam pelgalt mõttest...

Samas ei pääse ka Grammyd päriselt skandaalidest, sest parima komöödiaalbumi preemiaga otsustati sel aastal pärjata Louis C.K., kes sai 2017. aastal mitmeid seksuaalse väärkohtlemise süüdistusi. Ärge hakakegi praegu mingit cancel-kultuuri trummi taguma: Louis C.K. süüdistused ei ole tänase päevani lõplikku selgust saanud ning sellise tunnustuse andmine komöödia kategoorias tähendab, et Grammy akadeemia kirjutab mõtteliselt ka tema naljades esitatud väidetele alla. Kui tüüp tahab esineda ja inimesed on valmis teda kuulama, aga palun, kuid eri preemiate ligi ei peaks teda küll veel laskma.

Aga mida räägivad tänavused Grammyd popmuusika hetkeseisust? Suurim üllatus on kahtlemata muusik Jon Batiste edulugu, eriti arvestades, et Eestis pole tema nime ilmselt suurem osa inimesi kuulnudki. Viis preemiat pälvinud Batiste pandi ka Grammyd kukalt kratsima: tema muusika võiks tinglikult paigutada tegelikult enamikesse kategooriatesse, sest seal on elemente jazz'ist, R&B'st, hip-hop'ist, gospel'ist, mõneti ka bluusist ja kõige laiemas mõttes popmuusikast. Lõpptulemusena potsatas ta täiesti mittemidagiütlevasse kategooriasse "american roots", kus tema ülitugev album "We Are" mõistagi ka võitis. Võimalik, et mõnes teises kategoorias – näiteks hip-hop'is – nomineerituna oleks tema saaks ka mõnevõrra väiksem saanud.

Küll aga näitab Batiste võit, et Grammydel võib vabalt läbi lüüa ka sellise muusikaga, mis sulatab terve pinutäie žanre kokku ja võlub just oma tugeva autoripositsiooniga. Seal kõrval tundub kuidagi piinlikult turvaline pärjata taas terve portsu auhindadega Grammyde stammkunde't ja suurt lemmikut Bruno Marsi, sel korral küll duo Silk Sonic raames. Tõsi, nende debüütalbum "An Evening with Silk Sonic" sai üsna palju tähelepanu, aga arvestades Marsi mõne aasta tagust triumfi Grammydel jätab see lihtsalt mulje, et aasta-aastalt annavad nad preemiaid samadele nägudele. Kurb ja paljuski muusikat tühistav muster.

Kiiduväärt on ka Grammyde kiire otsus tunnustada kõigis rock'i kategooriates Foo Fighterist, sest trummar Taylor Hawkinsi ootamatu surm võib tähendada selle bändi jaoks lõppu, mistõttu olid nad selle tunnustuse sajaprotsendiliselt ära teeninud. Räpikategooriad seevastu ajavad haigutama ega näita mitte midagi selle žanri olukorrast: otsus anda kaks auhinda Kanye Westile jätab lihtsalt mulje, et taheti rehabiliteerida otsust teda mitte Grammyde lavale esinema lasta. Kui üldse, siis tasub rõõmustada Tyler, the Creatori võidu üle parima räppalbumi kategoorias.

Kui Oscarid astus auhinnaõhtu jooksul korduvalt ämbrisse, siis ega ka Grammyd saanud kuidagi kehvemad olla: kuigi mõne üksiku nurga alt võib ju isegi tunduda, et Grammyd on grammivõrra progressiivsemad, on nad siiski ka oma aastakümnete pikkuste mustrite ja sisse käidud radade ohvrid. Aga lõpuks ei muuda selle üle virisemine midagi paremaks, sest vaevalt Grammyd kunagi muutuvad ja muutuda soovivadki. Tunneme siis rõõmu mõne üksiku õnnestumise üle ja viskame möödapanekud lihtsalt üle parda. Eestlastena oleksime muidugi veel palju õnnelikumad, kui parima parima kooriesituse kategoorias oleks pärjatud ka Eesti filharmoonia kammerkoori...