Varusk märkis, et kuna raamatu autor Kelefa Sanneh on Ameerika muusikaajakirjanik, siis on raamat ise ka üsna Ameerika-põhine, aga võtab tohutult ambitsioonikalt üldiselt ette kõik žanrid.

"Kui ma toimetamist alustades nägin kõiki neid seitset žanrit, mis kaanele on pandud, siis mõtlesin, et kuidas ta plaanib seda kõike hekseldama hakata. See on paks piibel, aga see on ikkagi päris suur amps, mida hammustama hakata," kirjeldas ta "Aktuaalsele kaamerale."

Samas lisas ta, et see, kuidas Sanneh seda teeb, on üsna kerge ja mänglev viis ning raamat kulgeb mõnusalt ja kiiresti.

"Sanneh kasutab seda poolenisti ka autobiograafilise kulgemisena. Ta võtab žanrid üldiselt lahti, aga ta ei ürita rääkida kõigest, vaid võtab oma kogemuse – kõik, kellega ta on kohtunud ja kõik, kes on tema põlvkonnas olnud vastakad – ning üritab seda kõike linnulennuga sulle ette sööta."

Varusk sõnas, et Sanneh võtab suured žanrid küll ette, aga jätab seletuse tavaliselt selliseks, et tantsumuusika inimene võib võtta metal'i-žanri ja saab ikka aru, mida tahetakse öelda ning selles mõttes on see hea üldtutvustav raamat.

"Ta on küll natuke petlik, et kaanel on kirjas "rokk, R&B, kantri, punk, hiphop, tantsumuusika, pop", aga kui me mõtleme, siis tänapäeval on tantsumuusika ja popp väga sarnane asi, et "seitse suurt" on see tema jaoks. See on see, mis tema on kõige rohkem kogenud ja läbi töötanud oma pika karjääri jooksul."

Samas võib küsida, kus on teised suured žanrid – nt folk või bluus. Sanneh võtab käsile teatud žanrid ja seepärast ei saa seda raamatut võtta ka kui täieliku levimuusika a ja o selgitusena, märkis Varusk.

Raamatus nendib autor ka muuhulgas seda, kuidas žanripiirid on hägusemaks läinud ja näiteks tänapäeval hiphop, R&B, tantsumuusika ja pop on omavahel kokku sulanud. "Seda on nii raske defineerida, et seepärast ongi hea, et ta alustab seal R&B-ga väga varakult, kuskilt 60ndatest ja jõuab tänapäeva välja, kus see on juba sulandunud kõige harilikuma popmuusikaga."

Terminoloogia oli see, mis oli raamatu juures paras pähkel, tunnistas Varusk. "Enamus inimesed, eriti nooremad inimesed, kui nad räägivad muusikast, olgu see muusikaajakirjandus raadios, professionaalsel tasemel, võtavad nii palju lihtsalt üle need inglisekeelsed terminid ja sõnad. See on loomulik, sest meil ei ole kõigele otsest vastust."

Paljud asjad jäävadki seega kursiivi ja kuigi üldjuhul inimesed saavad aru, siis oli Varuski eesmärk üritada võimalikult palju eesti keelde tuua. "Aga jälle ma tulen selle R&B juurde tagasi – kunagi tähendas see rhythm and blues'i, aga tänapäeval on R&B lihtsalt R ja B, tänu millele on see ka meie keeles nüüd R ja B, sest ta ei ole enam rütm ja bluus, vaid ta on midagi muud. Niimoodi see evolutsioon kogu aeg käib."

Kuna "Seitse suurt. Levimuusika ajalugu" on üldine ja laiahaardeline, siis sobib see lugemiseks kõigile, kes on muusikast vähegi rohkem huvitatud kui ainult selle kuulamisest – inimesed, kel on plaadikogu, kes võtavad muusikat natukenegi tõsiselt või tahavad üldisemalt ajalooga paremini tutvuda.

Samas usub ta, et raamat võib olla tore lugemine ka neile melomaanidele, kes muidu armastavad süvitsi minna ja avada neile paar žanrit, millega nad nii sina peal ei ole. "Võib-olla nende tohutute melomaanide jaoks, kes on juba nii palju läbi lugenud ja kellel on igast žanrist oma erinev raamat, jääb see natuke kergeks. Aga üldiselt on see hea silmaringi avardaja."

Kuna raamat on väga üldine, siis tõdes Varusk, et ise poleks ta ehk Sannehi raamatut otsima läinud, kuna tema enda maitsele on rohkem kindlad autobiograafiad või kindla bändi raamatud. Samas pakkus see huvitavaid vaatevinkleid.

"Ma iseenda jaoks väga palju uut teada ei saanud, sest ma olen juba natuke liiga palju seda teemat uurinud, aga mõned aspektid seal olid huvitavad – kuidas ta võtab Ameerika kultuurilise ja poliitilise tausta ja suudab selle panna vaatevinklisse kantrimuusika arengute või R&B-ga, kuidas mingid asjad on palju enamat kui lihtsalt muusika ja mis moodi on ühiskond neid mõjutanud ja vastupidi. Sellised huvitavad lähenemised," kirjeldas ta.