Trummar Nick Mason on legendaarse Pink Floydi ainus liige, kes on bändi kuulunud selle algusest peale 1965. aastal ja on osalenud kõigil stuudioalbumitel. Tema oli suuresti ka see, kes hoidis aina enam tülli pööranud ansamblit koos ja suutis pärast Pink Floydi tippaja koosseisu 1985. aastal toimunud lõhet mõlema poolega suhted säilitada. Laupäeval esines 78-aastane mees Tallinnas oma bändiga Nick Mason's Saucerful of Secrets, kandes muljetavaldaval moel ette Pink Floydi loomingu seda osa, mida rahvas vähem mäletab.

Pink Floydil on praeguseks ette näidata 15 stuudioalbumit. Neist tervelt seitse ilmusid viieaastases vahemikus 1967–1972, enne kui aasta hiljem välja tulnud "Dark Side of the Moon" viis bändi hoopis teisele kuulsuse astmele ja muutis selle tõeliseks rokisauruseks, kellel kulus plaatide lihvimiseks aina enam ja enam aastaid. Pärast klahvpillimängija Richard Wrighti surma 2008. aastal külmutas ansambel oma tegevuse, kui tänavu Ukraina toetuseks ilmunud singel "Hey Hey Rise Up" välja arvata.

Need esimesed seitse, hilisematest omajagu veidramat albumit jõudsid aga kõik Briti edetabeli esikümnesse, üks, "Atom Heart Mother" (1970) tabeli tippugi. Neli Pink Floydi plaati teenisid asetuse USA albumitabeli esisajas. Lisaks oli bändil 1967. aastast, esimese laulja Syd Barretti ajast ette näidata kaks hittsinglit. Nii olid nad juba selleks ajaks saavutanud märksa suurema kommertsedu kui enamik proge- või kosmilise roki legendide sekka jõudnud bände, näiteks King Crimson või Tangerine Dream.

Ongi veidi kummaline mõelda, et tegelikult oli neil siis kõik alles ees. Pärast "Dark Side of the Mooni" ja sellele järgnenud plaatide tohutut menu jäi Pink Floydi varasem materjal suuresti varju. Psühhedeelset debüütalbumit "The Piper at the Gates of Dawn" (1967) ülistavad küll Barretti austajad, ent paljukest neid ikka on, sellele järgnenud kuus plaati aga kipuvad enamasti ununema. Neid lugusid ei esita oma soolokontsertidel suuremat ei teine elusolev liige David Gilmour ja eksliige Roger Waters ega ka lugematu hulk maailmas tuuritavaid Pink Floydi tribuutbände.

Nii pöördus ühel hetkel postpungibändi Blockheads kitarrist Lee Harris küsimusega Guy Pratti (kes pärast Pink Floydi algse bassimehe Watersi ansamblist lahkumist turneedel ja plaatidel seda pilli mängis) poole, et ega Nick Mason tahaks teha bändi, mis esitaks Barretti-aegseid lugusid. (Pratt, muide, oli kunagi Wrighti väimees, Tallinnas aga käis ta varem hoopis Bryan Ferry bassimehena 2007. aastal.) Mason oli päri, plaanile andsid õnnistuse ka Gilmour ja Waters.

Klahvpillimängijaks leidsid nad varem Wrighti, ent ka teiste seas The Orbiga koostööd teinud Dom Bekeni, lauljaks aga teise postpungist sirgunud bändi Spandau Ballet kitarristi, taustalaulja ja põhilise lugude autori Gary Kempi. (Kemp, muide, olla algul arvanud, et ta hakkab bändi tegema Pink Floydi bassimehe ehk Watersiga, Mason aga, et nendega liitub Spandau Ballet' laulja ehk Tony Hadley.)

Kahes osas, pooletunnise vaheajaga toimunud kontsert läks käima palaga, millega bänd enne koroonapandeemia puhkemist oma ülesastumisi lõpetas: see oli "One of These Days" 1971. aasta albumilt "Meddle", millele järgnes Pink Floydi esimene singel, pesunööridelt naistepesu varastavast mehest pajatav "Arnold Layne" (1967), mis ilmudes oma sisu tõttu mõne raadiojaama keelu alla sattus, kuid siiski edetabelis 20. kohale kerkis.

Ettekandele tulnud 22 hulgast pärines enim lugusid – neli – debüütalbumilt "The Piper at the Gates of Dawn" ja sama palju selle perioodi viimaselt plaadilt "Obscured by Clouds" (1972), "Meddle'ilt" oli kolm pala. See peegeldab omajagu ka kriitikute hinnangut neile albumitele, kui "Obscured by Clouds" välja arvata. Viimane kriitikuile ei meeldi, kuid Mason on nimetanud seda oma üheks Pink Floydi lemmikplaadiks. Tolle aja seitsmest albumist jäi vahele vaid 1969. aasta plaat "Ummagumma", mida bändi liikmed on üldiselt oma kõige viletsamaks pidanud.

Sama tugevalt kui ülejäänud Pink Floyd, paistis kontserdil aga Barretti vari – tema ainuautorsusega laule sai kuulda tervelt seitse, kokku kümme pärines aga ajast, mil tema oli veel bändis.

Lavalt tuli ka parajaid haruldusi. Näiteks teise albumi "A Saucerful of Secrets" (1968) laulu "Remember a Day" on Pink Floyd ise kontserdil esitanud vaid korra. Sama plaadi tarbeks salvestatud Barretti lugu "Vegetable Man" aga jäi albumilt välja ja ilmus ametlikult alles 2016. aastal.

Ühelt poolt oli märgata, et sellel bändil rahamuret pole. Pillimeestele ilmusid abijõududelt välkkiiresti uued kitarrid – ja neid tuli vahetada alatasa, sest Pink Floydi stiil muutus sellel ajavahemikul märgatavalt. Pärast kontserdi lõppu hakkas lavalt tehnikat kokku korjama minu silma järgi vähemalt seitse inimest.

Teisalt polnud mõtet oodata nii suurejoonelist vaatemängu, nagu esitab oma kontsertidel Roger Waters. Nimelt on Mason intervjuudes öelnud, et eesmärk on teha alguaastate Pink Floydile sarnase loomuga muusikat, ainult paremini, nagu lubab praeguse aja tehnika. Tollane bänd oli aga hilisemast märksa tagasihoidlikum ettevõtmine.

See-eest iseloomustas varajast Pink Floydi suurem improvisatsioonilisus. Eesmärk polnud albumilugude tõetruu ettekandmine, vaid ka laval millegi uue loomine. Nii laupäevalgi. Alustades kasvõi sellest, et kitarriste oli laval kaks, Harris ja Kemp, mitte Gilmour üksi, nagu tollal Pink Floydis.

Singli "Arnold Layne" B-poole lugu "Candy and the Currant Bun" sai Kempi laulduna juurde originaalist enam glämmroki hõngu, mis ju samuti psühhedeeliast välja kasvas ja mida takkajärgi mõeldes ka selle pala algses salvestuses omajagu kõlab.

Esilaulja rollis olid vaheldumisi Kemp ja Pratt, jagamata seda siiski kuidagi selle järgi, kes Pink Floydi tolle perioodi kokku neljast lauljast (Barrett, Gilmour, Waters ja Wright) mõne loo salvestas. Kui albumilt "Atom Heart Mother" (1970) pärit pala "If" laulis algselt Waters, siis kontserdil kandis esimest salmi ette Kemp ja teist Pratt. Enamasti esitas Barretti lugusid Kemp, ent "Lucifer Sam" jäi Pratti hooleks. Ja nii edasi.

Mõnigi pala kõlas tublisti muudetud seades. Barretti-aegse Pink Floydi kontsertide kese olnud, albumil ligi kümneminutine "Interstellar Overdrive" jäi laupäeval teise osa avaloona umbes poole lühemaks ja selle keskosa improvisatsioon kuigivõrd plaadiversiooni ei meenutanud. Aga "If" oli hoopis jagatud kaheks osaks, mille vahel sai kuulda ka kokkuvõtet albumil enam kui 23 minuti pikkusest loost "Atom Heart Mother".

Samas, kui kuulata sedasama "Atom Heart Motherit" või iseäranis kontserdi põhiosa lõpetanud pala "Echoes" (mille nimi ka turnee kannab) albumilt "Meddle", siis kõlas lavalt eksimatult Pink Floyd. Mõistagi aitas kaasa Masoni ühelt poolt lihtne ja vaoshoitud, kuid äratuntavalt omamoodi trummimängustiil, ent ka teiste pillide kõla peegeldas selgelt algupäraseid esitusi.

Barretti-järgsele Pink Floydile on mõnigi kriitik heitnud ette seda, et nende muusika olla kõle ja tundetu, mistõttu paljud ei ennustanud bändile pikka pidu pärast karismaatilise, kuid psüühikaprobleemide ja liigse narkolembuse all kannatanud laulja väljaviskamist. Hilisema loomingu austajatele võivad tunduda algusotsa lood aga liiga kummalised. Kui instrumentaalselt on Nick Mason's Saucerful of Secrets tipptasemel, siis bändi suurim puudujääk vist ongi Barretti-taolise loomuliku solisti puudumine, kes kontserdile algusest peale veidi rohkem elu oleks sisse puhunud.

Pink Floydi mõlemad pooled vast viisid kõige paremini kokku just need pikemad lood, juba mainitud "Atom Heart Mother" ja "Echoes", millest tõusis esile hilisema Pink Floydi parematele hetkedele iseloomulik hüpnootiline kulgemine, mis mõnegi kuulaja juba päris transsi viis. Igale Pink Floydi tõsisemale fännile soovitan igatahes soojalt Nick Mason's Saucerful of Secretsi kontserdilt läbi astuda, kui see ette juhtuma peaks.