Kalju-Karl Kivi kinnitas, et paljuski on nad Tarkovski "Stalkerile" truuks jäänud. "Meie algmaterjaliks on Tarkovski ja vendade Strugatskite stsenaarium, filmist proovime rohkem tabada atmosfäärilist poolt," ütles ta ja lisas, et adaptsioonis lähevad kindlasti mõned asjad kaduma ning midagi tuleb ka juurde. "Tegemist on ikkagi tõlkimisega filmikeelest teatrikeelde, seega teatavad erisused on."

Suurim väljakutse tema hinnangul oligi see, kuidas tuua film teatrilavale. "Mingid asjad, mis töötavad filmis, ei tööta teatrilaval, idee ei olnud kindlasti ka kopeerida varasemat loomingut," tõdes ta ja mainis, et lihtsalt Tarkovski filmi laval kopeerida oleks olnud igav. "Meid huvitas just leida teatrit ja filmi siduvaid momente ja samas ka erisusi."

"Me ei ole siiski mingeid mõtteid juurde toonud, vaid pigem oleme püüdnud välja valgustada elemente, mida me selles tekstis näeme," ütles Kivi ja lisas, et see, mis on "Stalkeri" põhiline sõnum, võiks jääda vaataja mõistatada. "Kui mõned märksõnad välja tuua, siis see on usk, armastus, teatav hingerahu otsing ja mida see kõik võib tähendada."

Lavastus on tema sõnul väga kohaspetsiifiline ning mängupaik Katariina kirikus on teadlikult välja valitud. "Tarkovski loomingus on väga läbivalt mahajäetud ja hüljatud kiriku motiiv, kui me poleks seda siin kirikus saanud teha, siis me polekski seda ilmselt teinud," nentis Kivi ja mainis, et see kirik heas mõttes dikteerib neid.