Vaida elu kunstnikuna algas juba lapsepõlves 1930ndatel, mil tema ema käsitööarmastus ka tütreni jõudis. Vaida ema õppis Tallinna Toomvaeste kooli, kus ajastu soorollidele tuginedes pandi tütarlaste puhul palju rõhku majapidamisele ja käsitööle. Pärast õpinguid ERKI-s, kus tema diplomitöö juhendaja oli Ede Kurrel, töötas Vaida Kurreli ja Albert Hanseni juhendamisel 10 aastat ARSi Tallinna Kunstitoodete Kombinaadis terasegraveerijana, olles selles positsioonis ainus naine. 1966–1993 tegutses Vaida teostuskunstnikuna ARS-i metallehistööde ateljees ARS-Juveel, kus ta valmistas üksikseeriate kõrval ka vastutusrikkaid tellimustöid Eesti ning üleliidulistele institutsioonidele.

Vaida eristuvat käekirja ehtekunstnikuna on mõjutanud paljud reisid. Kuigi Euroopa jäi kättesaamatuks, viisid rännakud teda Kesk-Aasia, Siberi, Kaug-Ida ja Jaapani loodusesse. Üks loominguliselt rikastavamaid oli 1971. aasta seiklus Tuva rahvavabariigis, kus Vaidale avaldasid sügavat mõju kunagised kaljusse uuristatud figuurid ning pehmest liivakivist mütoloogilised kivisambad. Need kogemused peegelduvad Vaida Suitsu loomingus näiteks liivakivi kasutuse ja puidu ning luu graveerimise läbi. Reisielamused on kandunud paljuski ka Vaida peenekoelistesse filigraanehetesse, näiteks kaelaehe ja käevõru VIHM.

"Sõitsin ühel suvel turistina mööda Jenissei jõge. Siberi maastik on ilus, metsik ja võimas. Kui ehte valmis sain, siis tundus, et niisugune võibki olla vihm Siberis – tihe ja läbipaistmatu," on Vaida öelnud avades inspiratsiooni tööde taga.

Oma pika karjääri jooksul on Vaida Suits osalenud näitustel Balkanist Norrani ja Itaaliast Mongooliani. Tema teoseid on teiste hulgas Moskva tarbekunstimuuseumis ning Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis, samuti mitmetes erakogudes. T⁠allinna Moemaja ehtekunstnikuna leidis tema looming Nõukogude Eesti tingimustes tunnustust ka Londoni moelaval 1968. aastal.⁠

Kuigi harva, siis valmistab Vaida Suits talle omases kassisaba tehnikas ehteid tänaseni.

Suits tunnistas vestluses, et ta ei teadnud, mis eriala ma pärast keskkooli edasi tahab õppima minna.

"Meile tulid kooli rääkima Kunstiinstituudist paar noormeest, kes agiteerisid, et me läheks sinna kursustele ja kambakesi otsustasime, et lähme proovime. Mulle üldiselt seal meeldis ning tekkis tunne, et võikski sinna edasi õppima minna, kui sisse saab."

Kui neile maja ja metalliateljeed tutvustati, siis oli see ikka väga räpane ja kole, tõdes Suits. "Mõtlesin, et huvitav, kuidas ma siia õppima tulen. Õnneks aga vahetus kateedri juhataja ja kui esimesel kursusel metallikateedrisse läksime, siis oli see tip-top puhas. Lausa läikis!"

Filigraan oli õpingute ajal väga moes ja Suits mäletab, et nad tegid seda oma kavandite järgi. "Ede Kurrel oskas meid aegamööda õpetada ja arenesime keerulisemate tehnikate juurde."

Koolipäeva hommik algas kell 8, siis oli paar tundi joonistamist, siis eriala. Pärast oli skulptuur või loengud ja peale seda oli haltuura tegemine. "Seda tegime seal kõik palju ja koju läksime viimase bussiga. Salme Raunam oli üks kindel tegija ning Aino Kirme, Ellen Tamm ..."

Tegelikult seda muidugi teha ei tohtinud. "Aga koolis suhtuti sellesse nii, et kui me ei saa nende materjalidega kokku puutuda, ja seda sai tõesti vaid haltuurat tehes, siis me ju ei õpi materjali tundmist selgeks. Silm pigistati kinni ja kui kooli uksed olid juba lukus, siis meister lasi meid keldriaknast välja. Üldse olid õpetajad ja meistrid väga toredad ja kihvtid."

Diplomitöö jaoks oli esmalt vaja esitada kavandid ja Suits tahtis teha likööri serviisi. "Graafika kateedri juhataja Paul Luhtein oli aga õudselt täpne inimene ja kuna just oli käimas suur võitlus alkoholismi vastu, siis tema jaoks oli see absoluutselt vastuvõtmatu. Aga Albert Hansen vaatas, et tuleb väike vorm ning veidi teistmoodi, kui seni tehtud ja lükkas selle läbi ning hakkasin seda teostama."

Diplomitööga läks tal lõpuks hästi. "Kaitsmine oli väga tore. Kurrel oli oma sõiduvees ning talle see asi istus ja sobis hästi, samal ajal kui mina olin juba peaaegu ära surnud, sest ma nii õudselt kartsin. Mäletan, et kui Kurrel minu töödega kandikul ruumi tuli, paistis talle õhtupäike peale. Minu klaasid olid seest kullatud ning see kõik säras. Kurrel ise ka säras."

Kui komisjon otsust tegi, siis Luhtein ikka protesteeris, et see ei kõlba. "Selle peale tõusis tarbe- ja maalikunstnik Aleksandr Deyneka, kes oli komisjonis Moskvast esindajana kohal, püsti ja võttis ühe klaasi ning ütles: "Kui te arvate, et selle kaudu inimesest saab alkohoolik, siis ei tea te sellest asjast mitte midagi! Minu arust oli töö väga õnnestunud ja ilus.""

Pärast õpinguid suunati Suits Leningradi. Aga sinna ta lõpuks ei läinud. "Mu ema oli haige ja noorem õde keskkoolis. Teine asi oli ka see, et ükski pedagoog ei tahtnud, et nende õpilased Eestist minema läheksid ja asjad aeti nii, et ma sain 1956. aastal tööle ARS-i Tallinna Kunstitoodete Kombinaati, mis asus Hobusepea tänaval."

Muud kohta saadaval polnud kui terasegraveerija. "See on väga täpne töö ja ma kartsin, et kas saan ikka hakkama, sest ma pole üldse täpne. Tegelikult polnud see midagi võimatut."

Suits tunnistas, et oli alguses natuke rumal ja ei osanud arvestada, et teras on õudselt külm enne, kui see käte vahel soojeneb.

"Mehed, kes seda tööd tegid, panid alati villased kindad alguses kätte. Mina hakkasin kohe paljaste kätega lõikama, kuigi ega keegi poleks ju pahandanud, kui oleksid seda enne veidi radiaatoril soojendanud, kuid tundsin end uue tulijana ebakindlalt, et kuidas ma hakkan oma seadusi tegema. Käed muidugi said kannatada sellega."

Ehe on hea siis, kui ta kandjale sobib, usub Suits. "Ehet ei saa kandjast eraldi vaadata, see on ikka tehtud inimesele."