Eesti teatri suurkuju Voldemar Panso kuuekümnendate aastate alguses kirjutatud teos "Naljakas inimene" passib tänapäevalgi kirjuks ja mõnusaks suvelugemiseks. Aastaaegade ja Kassari inimeste igapäevaelu kirjelduste tuules loodib autor ka filosoofilisi kõrgusi ja sügavusi. Ning liigub maailma iseäralikult vaatlevast lapsepilgust looduskogemuses peituva terviku- ja osadustunde poole.

Tõsiduse ja huumori vahel pendeldades toob autor lugejani ühelt poolt elulisi ja olmelisi seiku, teisalt aga mõtisklusi inimeseks olemisest. Kuigi autor põikab sageli ka filosoofilistesse mõtisklustesse, näib siiski, et kõik tekstid on üles tähendatud kerge muigega. Ja nõnda tasub neid ka lugejal võtta. Aastaajalisest jaotusest hoolimata näis minu jaoks olevat tegu eelkõige suveaega sobiva lugemisega, sest meeleolu oli läbivalt kerge, liigse paatoseta ka hetkil, kui sõnastatud eksistentsialistlikku. Nõnda kohtuvad teoses teatrist tuttav nähtav tegevus ja selle taustal olev pealisülesanne, eriti kui näha Pansos ka kirjanikuna eelkõige teatriinimest. Olgugi, et kirjutatud 1960. aastate sügaval kolhoosiajal, leiab teosest isiklikult kõnetavaid seiku ka tänane nooremapoolne lugeja.

Hiiumaa peidab endas võluvaid ja värvikaid tegelasi, kelle igapäevaaskeldusi Panso kerge muigega üles on tähendanud. Nii on teoses koha leidnud jõuline ja särtsakas, kohalikus murdes kõnelev Lepa Anna, terava suuvärgiga ja alati naljatlev Toomas, asine ja konkreetne töömees Aasar nagu ka eakas ja mõtlik-tasase loomuga Leeni. Sümpaatselt mõjub kirjeldus põgusast, aga sügava mulje jätnud kohtumisest joodikust nn Kraavimehega, kellest Panso sai inspiratsiooni ka tegelaskujuks oma näidendites: "Ei ole suuremat kontrasti kui purjus mees päikesekullas. Ta kerkis mu ette kuldududest rohmak faktina, konkreetne kuni lõhnadeni, korgita viinapudel korbases rusikas." (lk 67)

Kolhoosielugi on põgusalt kirjeldatud: kõik need lüpsileminemised, piimamannergud, tööelu. Aga lugedeski on aru saada, et see kõik on autori silmale marginaalne pinnavirvendus. Tegelik elu käib maastikel, inimeste omavahelises suhtluses, nüanssides, kus avaldub argiseülene filosoofilisem mõõde. Mannergu ja kummikute taga peidab end ju piiritu laotus, kosmos, meri, inimesest suurem tasand – just sinna suunduvad autori küsimused ja püüdlused. Omas kontekstis võisid mõned teose leheküljed mõjuda avangardseltki (näiteks kontserdikirjeldus lk 54–70), mis siis, et seal on palju olmelist ja argist. Olme taga on ikkagi igavik. "Mitte kõik elupäevad pole täis elu. Aga on üksikuid päevi, võib-olla isegi üksikuid hetki, kus tunnetad põhjani elu dialektikat: kus on kõrvu hirm ja arm, süttimine ja kustumine, üksi ja kaksi. Kilpkonn ja gasell, sinilill ja kivi." (lk 79)

Teose olulise karakterina tõuseb Hiiumaa inimeste kõrval esile ka kohalik loodus: kõik need merevaated, künkad, kadakad, loojangute ja tõusude toonid. Just loodust näib Panso enim imetlevat ja sellest inspiratsiooni saavat. Loodusest saadud muljed ülenevadki tihti üldistusteks inimelu ja eksistentsi tasandil – nii annab nähtud tõus ainest mõtiskleda ilu ja elamuse kui sellise üle tekstis "Talvepilt". Kirjeldanud üksikasjalikult lume tekstuuri, härmatanud oksi ja pihlakobarate punast ees laiuva valge taustal, jõuab autor tõdemuseni: "Nii hingeköitvalt tore, et aina istuks ja "jääks". Ei mõtlekski. Tunneks ainult, et on, ja ei mõtlekski, mis see on. oleks aina üks eraldamata osa kogu sellest suurest ilust ja elust ja ilusast elust." (lk107) Või teisal, algul maastiku ja öise taeva imetlemisest ja tähe langemisest alguse saanud mõttes: "Me moodustame kolmnurga: hõbe, kuu ja mina. Hüpotenuus on 360 000 kilomeetrit. Kõva kahe päeva sõit. Jupiter on vastaseisus.(---) Keeran selili. Kassari kaob ja lai laotus saab maailmaks. Laia tindise pintsliga on visatud pilved. Täht kukub laisalt – oleks kuule otsa kukkunud. Soovin. Hing on avatud" (lk 71), mis päädib kõrgema tasandi poole püüdlemisega ülejärgmisel leheküljel. "Kui inimene midagi väga tahab, kui see tahe moodustab ta elu sisu; kui see tahtmine pole platooniline soovunelm, vaid aktiivne endateostus; kui soovi on suunatud kogu inimese temperament; kui tahtes peituv soov saab elu pealisülesandeks, mille nimel inimene elab ja hingab, siis on soov ja nööp ammu valmis, enne kui täht on kustunud. Ja see soov täitub. Kindlasti. Mitte tähest, vaid tahtest. Täht on ainult mõõdupuuks." (lk 73)

Enim ilmneb Panso kirjanduslik anne just atmosfääri- ja looduskirjeldustes, näiteks "Vaiksed, madalad mahedad hääled süvendavad meeleolu kummalisust ja meelte erilist tundlikkust. Need ööd pole magamiseks. August, sa igavene august. (---) Seisan magamatuna, värskena ja võlutuna Kassari mäel. Saaremaa pool on nii tume pilv, et kasta sulg sisse ja kirjuta. (lk 63) Ning: "Ikka veel läikis tema hõbedat ookeanipinnal, kuigi see oli jahuga üle puistatud." (lk 69) Või aastaaega ja looduse toone kokku sulatav lõik, mis hõlmab kogu hetke ja ümbruse tunnetuse ja nõnda ka tunde, mis sellest vaatepildist ja loodustajust sünnib: "Suvi on alles äsja kevadisest pesust tulnud. Ta pole jõudnud veel ära tolmuda. silmapaistev on valguse ja varjude varjundirikkus. Kadakas on haruldaselt valgusevõtlik. Päikesepoolel on ta heleheleroheline, lausa valge. Varjupool on kõvasti mustaga kokku segatud. Kadakate seast tõusevad pihlakad. Kui erinev rütm. Pihlaka paneb värelema hommikutuule iga tukse, tukkuv kadakas tuigatab korra vaid oksaga. Aga haab eemal, tema lausa lainetab ning keeb." (lk 39) Taoliste kirjelduste kaudu annab autor nähtavale lisamõõtme ning maastikud hakkavad avama mingit laadi filosoofilist taju või ideed inimeses.

Ühed väljapaistvamad momendid teoses on need, mil Panso asub dialoogi Jõngermanni, väikse poisiklutiga, kes on talle sugulane ning kellega neid seob vandeseltslaslik tunne, ühised jalutuskäigud ja mõttevahetused. Jõngermanni ehk autori noore sugulase läkitatud kirjad kodust Pansole vääriks vaat et omaette teost, niivõrd lapselikult tabavad ja naljakad on need oma kirjavigade, otsesõnu ütlemiste ja jäägitu on-nagu-on-suhtumisega.

Näib, et Panso on soovinud keskenduda lapse pilgule, sellele, kuidas laps maailma näeb, selle kohta küsimusi esitab, seda korraga nii viimse piirini lihtsustades kui ka abstraktsusse viies. Implitsiitselt kajab läbi autori tunnustav hinnang lapsemeelsusele: laste võime küsida kartmatult kõige totramaidki küsimusi ning haarata ideid kõikmõeldavatest olukordadest on tihti see, mis paradoksaalsel moel paljastab meie maailma seaduspärasused, inimeste olemuse, asjade seisu. Tundub, et just neis vestlustes väikse poisiga leiab ka autor mõned sügavamad elutõed. Uudishimu paneb märkama, küsima, elama maailmas avatud meelega, päriselt ellu sukeldudes. Panso paneb kohe teose algul lugejale otsesõnu südamele, et ta hoiaks endas lapsemeelsust, imestust ilu ja maailma üle: "Oh, kuidas mulle meeldivad need kevadelapsed, inimesehakatised oma puhta hinge ja kuratliku loogikaga. (---) Kes armastavad lapsi? Need, kes sinililledest heldivad ja keda tähistaevas mõtlikuks teeb (---), kes tahavad teada, mis on asjade sees ja kilomeetrite taga; kes valgel ööl ei saa magada ja tahaksid vihmavees paljajalu paterdada; kes… kes… ühesõnaga kõik, kes suudavad killukest oma lapsepõlvest iseendaga kaasa kanda." (lk 12)  "Naljakas inimene" on otsekui hümn loodusele ja lapsesilmale, mille eest vilksavad läbi värvikad karakterid, keda autor kerge muigega vaatleb ja kirjeldab.

Teoses joonistubki välja justkui kolm sisu- ja väljendusplaani: argine, humoorikas tasand kohalike inimeste, laste ja nende asjatoimetuste ja vaadetega; loodus, maastik ja atmosfäär, mis kätkeb endas üleminekut argitasandilt emotsioonide ja esteetika valda; ning viimaks - filosoofiline mõtisklus, inimliku elu kohta üldistusi tegev tasand, mis saab enamjaolt tõuke just loodustajust ning jõuab välja kosmilise, meeliülendava, transtsendentsini. Panso on talletanud seiku, maastikke, filosoofilisi küsimusi omamoodi pillaval moel, küsides alliksaarelikult: "Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?" Siin käivad kõrvu absurd ja ilu, argine ja ülev mõõde. Ja nagu raamatus eri registrite ja tundetoonide vaheldamisest näha, on mõlemaid vaja – üks ei saa teiseta, üks saab sõnaõiguse ja avaneb tõeliselt teise taustal.