Uku Uusberg on väga intelligentne autor, tema kirjatöödes leidub eksistentsiaalsust, absurdihõngu, ühiskonnakriitikat ning sedagi, mis esimesel lugemisel märkamata jääb. Uusbergi "Valgustajat" pean äärmiselt kaasahaaravaks tekstiks, milles ei tule puudu põnevatest tegelastest ega filosoofiast. Lavastajana paistab Uku Uusberg hindavat laiahaardelisi näidendeid. Maksim Gorki "Põhjas" ning siiani üks viimaste aastate põnevamaid teatrielamusi pakkuv "Ivanov" on selle väite tõestuseks.

"Kalaranna 28" puhul tundub, et sel korral on peanäitejuhti rolli astunud Uusberg sidunud kokku suurejoonelisuse, absurdi, ereda tegelaskaadri, eksistentsiaalsuse ja julge ühiskonnakriitika, kuid kaasahaaravus on sellesse mitmekülgsesse teatripatta lisamata jäänud. Suurem osa Eesti olustiku vastu suunatud kriitikast poetatakse laval läbi lillede, justkui soovitaks publikule pakkuda rohkem meelelahutust kui mõtlemisainet. Mõistan inimesi, kes peavad "Kalaranna 28" palaganiks, see lavastus paistabki inimesi polariseerivat. Mina jään ilmselt kahe nn polaarjoone vahele, kuid oleksin lavaloo suhtes siiski kriitiline.

"Kalaranna 28-s" leidub paar üpris intrigeerivat perekonnalugu, Sandra Uusbergi ning Hele Kõrve loovisikutest tegelased toovad lavaloosse vajalikku värskust, Kõrve ja Uusbergi poolt esitatud laulud ilmestasid muidu staatilist tegevustikku. Kristjan Suitsu kunstnikutöö paneb Patarei merekindluse elama ning Emil Kallase valguskujundus muutub õhtu jooksul õdusaks ja koduseks, väga armsalt mõjus valgus igas korteri aknas. 

Patarei õuel mängitakse meile lahti korteriühistu pahameel valitsuse vastu, kes on lasknud maantee vastu majatreppi ehitada. Sõna "patarei" saab lavastuse jooksul mitu tähendust. Üks lavastuse põnevamaid mõttearendusi on: kus leidub selles keerulises maailmas inimese patarei? Tegelasi siblib kindluse ees tõepoolest palju, alguses ei saa päris täpselt sottigi, kes on ehituse poolt või vastu, aga see joonistub pikapeale välja. Kõikidesse karakteritesse ei jõua selles virvarris süüvida, seega meelde jäävad eredamad tähed.

Anu Lambi tarmukas ühistu eks-esinaine Lea on tähelepanunäljas aktivist, kes ei pelga ka teistele kortermaja elanikele nuga selga lüüa. Lambi häälekasutus ja näoilmed lisavad tegelasele ehedust. Leas võib ära tunda igas Eesti kortermajas leiduva aktiivse proua. Mart Toome kehastatud IT-minister, kes on suure jutuga poliitik, mõjub enda äärmusest äärmuseni kalduva loomusega naerutavalt, ent Toome tunnetab väga hästi ära piiri koomilise ja naeruväärse tegelase vahel. Tema roll ei muutu kunagi ülepakutuks. Heade sõnadega võib kiita ka veidrat kunstniku mängivat Argo Aadlit. Märt Piusi asekantsler, kes alati Kalaranda sõites kihutab, ja Tõnn Lambi salakaval Ralf on ühed lavastuse mitmekülgsemad tegelased, kes kahepalgelisusest hoolimata näitavad üles inimlikkust. Nii Pius kui Lamp teevad enda osatäitmised energiliselt.

"Kalaranna 28" kõige tragikoomilisem tegelane on ilmselt Egon Nuteri Rudolf, kelle suureks sooviks on eestlaste omavahelise vendluse üles leidmine. Rudolf ei mõista tänapäeva väärtusi ning teda ajab vihaseks see, et keegi tema kodukoha vastu suunatud kirge ei mõista. Vana tööõpetuse õpetaja käega löömine lavastuse lõpus, mis viib ta abitute hüüeteni kortermaja katusel, kõnetab ja kannab endas nii koomilisi kui ka traagilisi noote.

Huvitaval kombel avastasin, et Maris Nõlvakul leidub omadusi, mis sarnenevad Helena Lotmanile või Merle Palmistele. Nii Nõlvak kui teised eelpool mainitud naised oskavad vaatajat enda võrku meelitada. Maris Nõlvaku roll pole teab mis suur, ent ilmselt pole minu lummamiseks vaja mõnel naisnäitlejal suuremat teha. Ka Epp Eespäeva bravuurikas Sirje on esitatud huvitavalt hapralt.

Küll aga sooviks kritiseerida lavastuse algmaterjali. Mulle tundus, et publikule, kelle poole näitlejad ka kohati pöörduvad, on seatud lavastusmeeskonna poolt ülesanne olla kui NO33 "Hüsteeria" etendajad, kes katkematult naerma peavad, aga kes ei suuda – vähemalt nii mulle tundus – kõiki iroonilisi viiteid keerulises lavamaailmas ära seostada. Ühiskonnakriitikat tehakse "Kalaranna 28-s" läbi hüsteerilise absurdi, mille eesmärgiks oleks justkui näidata 21. sajandi elu naeruväärseid seiku, aga selline lavastuslik lahendus pigem roiutab kui lõbustab. Näitlejatest oli mul kõige rohkem kahju Markus Helmut Ilvesest, kellele polnud kuni lavastuse omapärase lõpuni kindluse õuel suuremat teha antud. Ilves lihtsalt marssis ilma suurema tagamõtteta ühest kohast teise.

"Kalaranna 28" tekstiosa pole samuti tipptasemel Uku Uusberg, tema eelnevad tekstid on olnud sügavamad. Ere tegelaskond lõi silme eest kirjuks, kohati oli üllatavalt igav kindluse ees toimuvat kaeda – laval ei toimu tegelaste siblimisele vaatamata suurt midagi – ning mõtted läksid teistele radadele, ja mitte sugugi kortermaja ühistut häirivale maanteele. Mõtlesin eelmise aasta parimale lavastusele "Pigem ei'le", mis oli samuti väga ühiskonnakriitiline ning naerutas publikut. Von Krahli teatri lavalugu oli aga tõsisema tooniga ja oma kriitilisuses julgem. Ehk siin on Tallinna Linnateatrile eluline õppetund: kui ühiskonda kritiseerida, siis äkki peaks seda tegema nii, et kriitikat ennast naljaks ei pööra? Vastasel juhul ei jõua see täpselt kohale ning mõjub kohmetult.

Säärane satiir ehk absurdne hüsteeria maantee ääres pakub küll kohatist äratundmisrõõmu, häid näitlejatöid, nalja, lummavat (valgus) kunstnikutööd, ent Uku Uusbergi näidendi sisu jääb kuidagi koidulalikult lihtsameelseks. Tema puhul oleksin oodanud midagi märksa mitmekihilisemat ning intellektuaalsemat.

Tsiteerides oma lemmiknaisteatrikriitikut Karin Allikut¹: "Vaatajale "Kalaranna 28" erilist kunstilist elamust ei paku."

Lavastuse lõpus jääb "Mu isamaa on minu arm" laulu taustal siiski kumama lootuskiir. Loodame, et minu teatriarmastus jääb kestma ja lugejad, kes leiavad selle lavastuse ning Lydia Koidula teatri vahelisi seoseid, käivad vaatamata kohatistele pettumustele teatris edasi.

¹ https://kultuur.postimees.ee/7547247/kalaranna-28-koige-kuumema-suvelavastuse-arvustus