Mõned inimesed on nagu jääv suurus. Nagu päike või mägi. Nad on, ja sa ei juurdle pikemalt selle olemise fakti üle, sest maailm, kus neid ei oleks, on mõeldamatu. Mõeldamatu seetõttu, et nende mõju mingis valdkonnas on justkui haaramatu ja ulatub kaugemale kui inimpõlv. Ei tahaks veel nõustuda nendega, kelle hinnangul on Jean-Luc Godardi lahkumisega lõppenud ka üks ajastu. Kuhu sel juhul see piir tõmmata? Kas Godardi 91 eluaastale, tema viimasele filmile, milleks jäi 2018 ilmunud sümboolse pealkirjaga film-essee "Le Livre d'images" ("Pildiraamat") või oleks see piir 1989–1999 valminud 8-osaline videoprojekt "Histoire(s) du Cinéma", kus Godard võtab isikliku lähenemise läbi kokku kinokunsti muutused XX sajandil?

Tõsi, Godard on saanud sümboliks prantsuse autorikinole, kandes seda märki võib-olla silmapaistvamalt kui ta teekaaslased Truffaud, Resnais, Varda, Marker, Chabrol jne, kuid Godard on rohkem kui ta kolleegid, kellega ta 1950. aastatel ajakirjas Cahiers du Cinéma filmikriitikaga alustas, arutlenud oma filmides filmikunsti ja kino kui meediumi üle. Kuid võib-olla tõesti on koos selle põlvkonnaga kadunud ka mõiste "autorikino", sest režissööri positsioon on asendunud meeskonnatööga, kus loomingulise protsessi ja ka lõpptulemuse eest vastutavad kõik peaaegu võrdselt. 

Jean-Luc Godardi filmograafia hõlmab ligi 130 tööd alates 1955. aasta žanrikatsetustest ning kõik nad on kantud otsingust, uurimis- ja avastamisvaimust. Godard tõmbas vaataja intrigeerivasse mängu kinokunsti meediumiga, kuid ta eesmärk oli dialoog. Ta teadis väga hästi, et vaatajat ärritavad narratiivi katkestused, meelevaldsed tsitaadid, mäng ekraaniruumiga, selle tinglikkuse purustamine, kohatine teatraalsus, irriteerivad dialoogid – kõik, mis häirib sujuvat ja väikekodanlikus mõttes turvalist vaatamiskogemust. Godard püüdis kasutada kino väljendusvahendeid kui maalikunstnik tööriistu, kaamera oli tema jaoks pliiats, nagu seda sõnastas üks prantsuse filmiteoreetikuid ja kineaste Alexandre Astruc.

Loomult oli Godard mässaja, revolutsionäär, kunagi ei kohanenud ta filmitööstuse nõuetega, hoopis filmitööstus kohanes temaga. Kui tema laenas eelmistelt autoritelt ja ka kunstivaldkondadelt väljaspool kino, siis temalt laenatakse senini. 1959. aastal valminud "A Bout de souffle" ("Viimsel hingetõmbel") on sama innustav ka praegu. Võib ka öelda, et Godard pidas oma võitlust parema ja õiglase maailma eest, kasutades selleks filmikunsti vahendeid. Ta filmides on läbiv teema vastuseis võimule, ükskõik, millistes vormides see ka ei avalduks. Ideoloogilises plaanis oli talle vastumeelne igasugune diktaat, eriti siis, kui see oli varjatud konformismi või väikekodanluse siirupise kattega. Legendaarne on lugu filmist "La Chinoise" (1967), mis rääkis Nanterre'i ülikoolis toimuvast maoistlike tudengite mässust aasta enne, kui need rahutused seal ka päriselt puhkesid. Godard püüdis tühistada kommertskino repressiivsust selle reeglitega mängides. Ka kunst on selles mõttes poliitika ja Godard näitas, kuidas.

Reeglite eiramine, nende kustutamine ja uuesti visandamine otse vaataja silme all evib siiani vabastavat efekti. Godardi filmidest ei tüdine just seetõttu, et nad on sedavõrd ettearvamatud, samas on ta käekiri selge ka ta kõige üksluisemates filmides. Misanstseen ühineb montaažiga, tekitades uutmoodi laetud ühtsuse. Dialoog tekib läbi tsitaatide ja katkestuste. Vaataja vaatenurgast pole Godard alati just väga vastutulelik, lõbusaks muutub see mänguline dialoog siis, kui tunda veidikenegi filmiajalugu ja -teooriat. Pealegi, "Tõde on poeesias", nagu ütles Anna Karina tegelaskuju 1967. aasta filmis "Made in U.S.A." ja poeesia on eelkõige vabadus reeglitest. 

Võibki ju küsida, kuidas mõjub Godard XXI sajandil, uuel tehnoloogilisel ajastul, mil nimetus "film" näib olevat aegunud, kuna neid teoseid, mida veel tunneme filmide all, võetakse üles hoopis teistsuguste vahenditega kui filmikaamera, ja enamgi veel, neid ei pruugitagi enam linastada kinodes. Narratiivid on kolinud videomängudesse ja audiovisuaalsed teosed taandunud tükikeste tasemele, mida tunneme meemidena. Godard nägi visionäärina ette ka selliseid arenguid, vahetades filmikaamera video ja kinod televisiooni vastu, meemikunsti võib aga leida juba ta varajastes filmides. Godardi filmograafia moodustab ühe korraliku raamatutellise, mida aeg ajalt lehitseda, seda kujundit toetab ta ka ise, rääkides intervjuudes korduvalt filmide lugemisest. See avab aga juba uue akna filmikunsti vastuvõtmise protsessi mõtestamisel.

"Foto on tõde, aga film on tõde 24 kaadrit sekundis" – Jean-Luc Godard "Le Petit Soldat" (1963). 

Head teed, Meister!