Arvustus. Võrratult värske King Stingray
Uus album
King Stingray
"King Stingray" (Cooking Vinyl)
10/10
Oma ansamblile uue žanri leiutamine kõlab populistliku sammuna, mille eesmärk näib ennekõike olema turunduslik eristumine ja nimetuste bingot mängida armastavate muusikakriitikute tähelepanu püüdmine. End Yolŋu surf-rock'iks liigitavale King Stingrayle on siiski keeruline seda ette heita – kaasaegset ja traditsioonilist põimiv Põhja-Austraalia viisik pakub omanimelisel debüütalbumil tõepoolest harukordselt eristuvat helikeelt.
2020. aastal asutatud ansambel maandub viljakale pinnasele. Üheltpoolt on kultuuri globaliseerumine toonud kaasa nurkade maha viilimise ning eri riikidest pärineva levimuusika üheülbastumise. Teisalt on kõige klikikaugusel asumise tingimustes kergem püünele pääseda ka erisugu etno-kurioosumitel a la Puuluup.
Nii leiabki sageli neokolonialistliku termini "maailmamuusika" alla paigutatavaid artiste ka lääne kultuuriruumis kõikjalt. Alles mullu troonis kriitikute plaaditabeleid Mdou Moctar, Aafrika esitajaid kuuleb Sofi Tukkeri ja Purple Disco Machine'i hittides. Eestiski kuuluvad Trad.Attack! ja Curly Strings riigi menukamate bändide sekka.
King Stingray juured asuvad Austraalia põhjatipus – Sydneyst, Melbourne'ist ja pealinnast Canberrast vaadates sisuliselt riigi teises otsas asuval Arnhemi maal. Valdavalt Austraalia põliselanike poolt asustatud piirkond toimib sisuliselt eraldi riigina, kuhu on jõudnud võrdlemisi vähe lääne mõjutusi.
Aarnhemi kuulsaimaks bändiks on kaheksakümnendatest tegutsev folkgrupp Yothu Yindi, kes on muuseas tuuritanud korduvalt Austraalia rockmuusika hiiu Midnight Oiliga. Üks arvustaja on tabavalt täheldanud, et kui Yothu Yindi ja Midnight Oil moodustanuks supergrupi, oleks tulemuseks King Stingray. Õigupoolest seovad koguni kaht bändi liikmetest eelkäijatega ka sugulussidemed.
Kodukandiga samaväärselt on King Stingrayl sidemeid ka erinevate lääne levimuusika žanritega ja neid ei peljata sugugi. Kui Yothu Yindi segas pärimusmuusikat lääneliku staadionirokiga, siis järeltulijad käivad oma debüüdi kümne loo jooksul läbi vähemalt pool tosinat eri žanrit.
Päikeselise avaloo "Lupa" võiks tõepoolest liigitada surf-rock'iks, kuid "Hey Wanhaka" kisub oma äkiliste käikudega juba rohkem grunge poole. Melanhoolsete hoovustega "Get Me Out" kõlaks omal kohal mõnel Ameerika hiiu The War on Drugs albumil, raju "Raypirri" toob meelde Bad Religioni ja oma kõrgaja The Offspringi, "Milkumana" gruuv kisub juba diskopõrandale enne kui "Malk Mirri Wayin" taas pungi radadele naaseb ja akustiline "Life Goes On" albumi lõpuks lõkke äärde juhatab. Ja kaht albumi tipphetke, "Let's Go" ja "Camp Dog", pole jõudnud mainidagi!
Kõik see võiks kujuneda laialivalguvaks stiililiste mõjude popurriiks, kuid bänd segab kõik žanrid enda omaks. Põlvest põlve pärandatud, manikay nime kandev ja enamasti loodusele pühendatud venitatud vokaalidega pärimuslik laulustiil pole siin pelgaks maitseaineks, mida eksootika huvides läänelikule rockmuusikale peale puistata. Plaadi lõppedes on raske öelda, mis on täpselt millele kastmeks, ja ilmselt pole see ka tähtis, kuna lood toimivad lihtsalt väga tugevate eraldiseisvate rokk- ja poppaladena.
Eri stiile hõlmavad lood seob ühte tervikusse peamise vokalisti Yirrŋa Yunupiŋu äärmiselt eristuv vokaal, olgu parajasti kasutuses inglise või Aarnhemist pärit yolŋu keel. Taustale mängib bänd mitmeid piirkondlikke instrumente puust klõbistitest didžeriduuni. Need on aga niivõrd hästi tervikusse komponeeritud, et ei tõmba hetkekski lihtsalt edevuse huvides endale tähelepanu.
Vaadates tagasi oma juurte juurde, vaatab bänd ühtlasi edasi ja on loonud ühe kõige värskema albumi sel aastal – debüüdi, mis kõlab sedavõrd rikkalikult, et võiks olla paljude bändide parimate palade kogumik.
Toimetaja: Kaspar Viilup