Kui Zetod 2003. aastal Värskas noorte kultuuriprojektina alustasid, võis peagi saabuvat folgiplahvatust vaid aimata. Skeene tänaste lipulaevadeni nagu Trad.Attack! või Curly Strings jäi pea kümme aastat, teiseks juuniks pruuniks saamisest ei teadnud veel keegi suurt midagi ning naba kõditavad hiired seostusid parimal juhul tolmukorra alla mattunud lastelauludega. Katsetusest ristata seto folkloori rock-muusikaga on aga saanud tänaseks väärikates aastates kooslus ning kunagistest hilisteismelistest folkpunkaritest vaat et žanri noored veteranid.

Radikuliidiohtu õnneks veel ei paista. Vastupidi, arvestades, et Zetodel täitub peagi 20. aasta juubel, võib peamiselt imestada, et albumipealkirjani "Lätsi pitto" on kulunud nõnda kaua. Just peona võib kirjeldada bändi esinemisi ja ehkki hoogsa jalatatsutamise rütmis on liikunud ka viis senist, annab värskeim üllitis ehk kõige paremini edasi – kui muidugi tunamullune kontsertalbum kõrvale jätta – bändi energilisest lavavormi.

Kontserte on viisik andnud viimasel ajal siiski üsna napilt. Vaevalt on vaja põhjuseid kaugelt otsida – bändi ninamehe Jalmar Vabarna aeg on kulunud Eesti uue etno lipulaeva Trad.Attacki maailmavallutuse ning Setomaa südames Treski küünist üle riigi kohale sõitmist vääriva kontsertpaiga loomisele. Eri tegemiste vahel on jaganud end ka ülejäänud koosseis: Matis Leima viiulil, Artur Linnus akordionil, Jaanus Viskar bassil ja Martin Kütt trummidel.

Hoogu pole muud tegemised aga nähtavasti maha tõmmanud ega nooruslik energia taltunud. Kuues album on pealkirjale vastav küte. Juba möödunud suvistel esinemistel kõlanud "Miko-miko" lööb ukse enesekindlalt lahti. Vahepeal hip-hop'iga flirtinud tekst läheb üle "Haavaoksa räpiks", mis on juba täitsa täisvereline seto räpp. Ühe meeldejäävaima mulluse kodumaise kontserdielamuse eest vastutaski just Zetode koostöö hittbändiga 5MIINUST. Parafraseerides viimaste tänavust suvehitti: me voy me voy me voy, vamo a Setomaa oí.

Esimene kolmest järjestikkusest topeltnimega palast "Ooda-ooda" surub pedaali veelgi enam põrandasse. "Tere-tere" pakub sinna otsa hingetõmbepausi, kuid mõjub ka albumi suurima valearvestusena. Kui ikka küte, võiks nii lõpuni liikuda. Eks ole Zetodes kogu pärimusarmastuse juures olnud alati märkimisväärne annus just pille puruks raiuda ähvardavat vana kooli punkbändi, kel ühist sama palju Punkentsefaliidi või Kurjami kui Taarka ja seto leeloga. Peoplaat annaks võimaluse oma sisemine Ramones lõplikult valla päästa ja üksnes ühest paariminutilisest energialaksust teise söösta.

"Vaa-vaa" äratab õnneks peo taas elule ning kulmineerub lõpuosas järjestikkuste kaasahaaravate tempovahetustega. Järele jäävad veel esiksingel "Kos ti peri" ja "Pohmela" – albumi kõige rajum pala, mille sisust saab küllap aru ka sõnagi seto keelt tönkamata ning mis toob meelde Trad.Attacki "Kabala".

"Lätsi pitto" kontekstis on pohmellilooks õigupoolest rahulikumaks lõpunoodiks jäetud "Vihmalaul". Postskriptumina lisanduvad veel kolm kontsertsalvestust mulluselt Viljandi folgilt, aga albumi põhiosa piirnebki vaid kaheksa loo ja vaevu 29 minutiga. Võib kõlada pärast eelmist albumit "Lätsi liina" võetud nelja-aastast pausi napilt, kuid korraliku prasniku käima tõmbamiseks piisab täielikult.