Algne plaan oli 14. lennuga hoopis teistsugune. Lavale pidi jõudma Shakespeare'i "Kaheteistkümnes öö" koostöös Jan Teeveti ja Paide teatriga, aga elu tegi oma korrektuurid ja üleöö tuli lavastajal Katariina Undil, kes ühtlasi ka lennu erialajuht, leida uus idee.

"Kuna me olime just lõpetanud Tšehhovi meistriklassi, mida ma koolis teen, siis mul oli kohe võtta idee Tšehhovilt ja noored olid sellega nõus. Mingid klassikalised teosed on omas ajas nii meisterlikud, et nad aitavad meil oma eriala mõista ja ennast erialaselt arendada," selgitas Unt.

Nii ongi diplomilavastuse algtala Tšehhovi "Kajakas", mida trupp on edasi arendanud – praeguse aja kontekstis on oluline mainida Undi sõnul detaili, et lavale ei jõua originaalne "Kajaka" näidend.

14. lennu näitleja eriala üliõpilane Germo Toonikus ütles, et lavastuse puhul köidab teda nii roll, mida mängib kui ka tekst, mis ettekandmisele tuleb.

"Ma usun, et Trigorini roll, keda ma mängin, kõnetab mind ja võib-olla ka kõiki meid, kes me hakkame poole aasta pärast lõpetama. See on väga palju seotud hirmudega, kuidas keegi sind loeb, kuidas keegi sind mõtestab ja ta puudutab meid kõiki. Aga ka see lavastus, see meie võti, kuidas meie seda teeme, puudutab meid kõiki."

Toonikuse kursusekaaslane Anumai Raska roll on olla Polina Andrejevna, mõisavalitseja abikaasa. Raska kirjeldab oma tegelaskuju kui habrast ja emotsionaalset naist, kes ühelt poolt väga katki, aga samas ka väga jõuline, et suudab niiviisi musta augu ümber pendeldada. Seesugused teemakäsitlused on aktuaalsed ka praegu.

"Kui minna väga sügavuti selle analüüsiga, siis üks hetk hakkas ilmnema, et põhimõtteliselt iga lause Tšehhovis või Tšehhovi näidendites saavad olla justkui omaette teemad, et ma võiksin võtta ühe lause – meie aeg saab otsa – näiteks ja ma võin sellele juba ehitada üles terve oma kontseptsiooni."

Unt räägib, et lavastuse pealkiri "Sorry, me teeme Tšehhovit" on inspireeritud käesolevast ajast, kui Venemaa peab Ukrainas sõda ja kogu vene kultuur on seatud paradoksaalse küsimuse alla – kas boikoteerida, tühistada, keelata või rahule jätta. Või sellest uuesti hoopiski inspiratsiooni leida.

"Me ei tegele vene hinge ja vene temperamendiga ja mitte ka väga ajaloolise kontekstiga, kus küll näitemäng on kirjutatud," rääkis Unt.

"Aga me tegeleme inimlikuga. Kõigega, mis kuulub inimeseks olemise juurde ja selles mõttes on Tšehhov meistrina väga ambivalentne. Ta vähemalt mõjub niimoodi, et ta annab vabaks selle, kuidas teda käsitleda, temaga tööd teha, kuidas temast inspireeruda ja lähtuda. Kunstnikule on ta veel oluline materjal," lisas ta.