Arvustus. "Sorry, me teeme Tšehhovit" on dünaamiline ja nooruslik vaade klassikale

Uus lavastus
TÜ VKA diplomilavastus "Sorry, me teeme Tšehhovit"
Idee autor ja lavastaja: Katariina Unt (TÜ VKA)
Tõlkija: E. Raudsepp (tõlget on võrdlevalt I. Normeti ja P.-E. Rummo tõlgetega korrigeeritud)
Kostüümikunstnik: Anu Konze
Valguskujundus: Siim Reispass (TÜ VKA)
Video ja visuaal: Jürgen Volmer (TÜ VKA)
Produtsent: Gertu Tambah (TÜ VKA)
Lavastaja assistent: Helen Sakson (TÜ VKA)
Kommunikatsoonijuht: Henry Pihlik (TÜ VKA)
Turundusjuht: Kris-Katry Kohv (TÜ VKA)
Mängivad TÜ VKA teatrikunsti 14. lennu näitleja eriala üliõpilased: Liisbeth Kala (asendab Katariina Unt), Anumai Raska, Germo Toonikus, Erko Sild, Maria Valk, Johanna Vaiksoo, Pirte Laura Lember, Luisa Lõhmus, Theodor Tabor, Saamuel Pilpak.
Esietendus 19. jaanuaril 2023 ERMis
TÜ VKA 14. lennu näitleja eriala üliõpilaste diplomitöö "Sorry, me teeme Tšehhovit" on dünaamiline ja nooruslik vaade klassikale. Nagu teatrikoolide diplomitööd enamasti ikka, annab ka kõnealune lavastus publikule võimaluse tutvuda laval terve lennuga. See aga tähendab omakorda, et noored näitlejad individuaalselt veel eriti särada ei saa – põhirõhk on pigem üksteise tunnetamisel ja koostööl. Vaatajal kulub alustuseks aega, et nimed, näod ja tegelased omavahel kokku viia.
Diplomitöö eripärad
Etendajate välisest atribuutikast on pea täielikult individuaalsus eemaldatud. Seda enam toimib "Sorry, me teeme Tšehhovit" osaliselt ka näitlejameisterlikkuse harjutusena, kuidas tuua selgelt esile sisu, kui ei saa toetuda välisele. On tunda, et tegu on diplomitööga, kuid lavastus suudab hoida vaataja tähelepanu ja valitud uudne lähenemisviis toetab klassikalist sisu. "Kajaka"-tõlgenduse puhul pole küsimus selles, kas loo lõpus käib püssipauk, vaid pigem vormis ja viisis, kuidas kulminatsioonini jõutakse.
Nagu pealkirjast lähtub, on trupp Tšehhovi "Kajaka" lavale toomiseks võtnud omaks selgelt eneseteadliku, kuid ka kergelt vabandava oleku. Ühest küljest on tegu klassikalise draamatekstiga, mis on ajaproovile vastu pidanud ja mida on juba lugematu arv kordi etendatud. Teisalt esindab Tšehhov vene kultuuriruumi, mis tänases poliitilises olukorras on põhjusega põlu alla sattunud. Kas sellises kontekstis on "Kajaka" lavastamine õigustatud? Sümboolse kummardusena Ukraina suunas süttivad etenduse kestel külgprožektorid mõneks ajaks Ukraina lipu toonides. Arvan, et tegelikult on Tšehhov praeguseks ammugi kujunenud riigi- ja kultuuripiire ületavaks autoriks. Oma kohta tajudes ning kunstilisi valikuid enesele teadvustades peaks tema tööde lavastamine olema moraalselt n-ö lubatud. "Kajaka" teemad on üldinimlikud ning puudutavad kõiki publikuliikmeid.
Koreograafilise valiku tähtsus
"Sorry, me teeme Tšehhovit" kõige meeldejäävamaks – võiks lausa öelda, et lavastust defineerivaks – võtteks on kahtlemata rütmiline grupiviisiline liikumine, mis liidab kõik lavalolijad visuaalselt üheks. Tänu valitud koreograafilisele lähenemisele on tegelaste vaheline füüsiline kontakt tihedam ja tundub, et ka dialoogid omavahel rohkem seotud. Intiimsemadki vestlused peetakse maha grupist ümbritsetuna. Esialgu võõritavana mõjuv lähenemine annab suurema tähenduse žestidele ja näoilmetele. Liikumise algne mehaanilisus teiseneb lavastuse kulgedes dünaamilisemaks, tegelased ja nendevahelised suhted joonistuvad grupis üha selgemalt välja.
Liikumisskeemiga ära harjumiseks kulub 10-15 minutit, seejärel muutub rütmiline liikumine neutraalseks taustaks ning tähelepanu on võimalik suunata rohkem dialoogile ning ka individuaalsetele näitlejatöödele grupi sees. Kuigi lavastust kannab algusest lõpuni tugev ansamblimäng, torkavad mõned noored näitlejad siiski teistest enam silma. Näiteks uhke kehahoiakuga enesekindlat arsti Jevgeni Sergejevitš Dorni kehastav Johanna Vaiksoo ja rikka mõisniku tütart Niina Mihhailovna Zaretšnajat mängiv Luisa Lõhmus.
Pideva ebamugava foonina on laval ka Šamrajevite (Anumai Raska ja Katariina Unt, kes asendab Liisbeth Kala) perevägivald, millele ükski teine tegelane ometi tähelepanu ei pööra. See mõjub ajatu sotsiaalse kommentaarina, mis sobib ühtaegu iseloomustama nii Tšehhovi-perioodi traagikat kui käesoleva sajandi paratamatust. Šamrajevite täiskasvanud tütre Maša (Pirte Laura Lember) defineeriva detailina torkab silma kõverdatud käe küünarnukist justnagu millegi "nuuskamine", tegu on leidliku viitega naise alkoholilembusele.
Hingestatud dialoog
Valdavalt korduvale liikumisele üles ehitatud lavastuses on ka üks traditsioonilise psühholoogilise teatri stseen, milles koreograafia põhitähelepanu endale ei tõmba. Selleks on Niina ja Treplevi (Erko Sild) hingestatud dialoog, mille ajaks osalised kahekesi lava keskmesse jäävad. Selle stseeni füüsiline staatilisus loob ülejäänud lavastusega küllaltki terava, kuid samas tarviliku kontrasti. Kehaline paigalseis annab selles stseenis võimaluse keskenduda sõnalisele ja sammude puudumisest tekkinud vaikus tundub eriti pinev. Stseeni kannab Lõhmuse ekspressiivne väljenduslaad ja traagilise kangelanna hoiak. Kuna ülejäänud näitlejad psühholoogilist näitlemislaadi selles lavastuses tavapärasel määral demonstreerida ei saa, on kõnealune stseen seda meeldejäävam.
"Sorry, me teeme Tšehhovit" läheneb teatriklassikaks kujunenud "Kajakale" uudsel ja nooruslikul moel, andes publikule võimaluse õppida tundma noori näitlejaid. Sealjuures on tegu aga ka huvitava lavateosega, mis kvaliteedis järeleandmisi ei tee. Esmapilgul lausa mehaanilise koreograafia ning emotsionaalselt muutliku dialoogi klapitamine tundub võõrastav, kuid pakub kokkuvõttes teistlaadi vaatenurga, mis klassika lavastamisel on kindlasti tervitatav.
Toimetaja: Kaspar Viilup