Kui keeruline on teatri kunstilise juhina teha lavastust kodulinnast eemal? Mis sa arvad, kas Eesti Noorsooteater üritab hetkel kuni sinu esietenduseni kuidagi vastu pidada või on hoopis hiirtel pidu, kui kass kodunt eemal viibib? 

Eks see on muidugi paras väljakutse. Need viimased kuud on esimene kord viie aasta jooksul, mil ma olen nii pikalt Noorsooteatrist eemal. Minu tulek Ugalasse lavastama sai teoks tänu minu ja Tanel Jonase (toim. Ugala loominguline juht) vastastikusele kokkuleppele – tema läks Noorsooteatrisse lavastama ja mina tulin Viljandisse. Eks kutseid on olnud ju varemgi, aga minu tähelepanu on ikka püsinud eeskätt koduteatril, mis on viimastel aastatel pidevas muutumises ja seetõttu on ka töökoormus olnud küllaltki suur.

Hetkel, mil mul käivad Ugalas peaproovid, on muidugi keeruline kõigi Noorsooteatri teemadega end järje peal hoida. Kuigi tean, et "kodus" on kõik korras, sest meil on tugev meeskond, kripeldab natukene ikka, kui mõni oluline kohtumine või koosviibimine jääb pidamata. Samas on positiivne ja tänuväärne, et uues kohas tööd tehes avastad ka iseennast uuest küljest ja kohtud uute inimestega. Ja see pakub võimalust ka oma koduteatrit justkui kõrvalt ja uue pilguga vaadata.

Vahetult pärast Nukuteatri kunstilise juhina töölehakkamist väljendasid sa intervjuus Madis Kolgile soovi jõuda teatrina oma tegeliku sisuga laiema publikuni ja mõistmiseni ning et teatri sees peaks olema selgem, et mis see on, millega te tegelete. Kuidas sa nüüd, viis aastat hiljem hindad, kas olete selle saavutanud?

Need mitu aastat tagasi väljaöeldud ideed ja mõtted ju ikkagi aja jooksul ka muutuvad ja vormuvad ümber. Aga ma usun, et suur osa eesmärkidest, mis me tollal endale võtsime ja selgelt sõnastasime – et me oleme eeskätt noore vaataja teater ja tegeleme visuaalteatriliste otsingutega ning et oluline on, et näitlejad saaksid võimaluse areneda ja eriilmelist tööd teha – ma usun, et paljuski oleme me need eesmärgid ka saavutanud. Ja selle üle on mul väga hea meel. Aga loomulikult on ka praegu uusi ideid ja uusi eesmärke, sest meie teater on oma seitsmekümne aasta pikkuse ajaloo jooksul tegelikult olnud pidevalt muutumises. Ja kui me räägime kasvõi teatri nimevahetusest, julgen ma küll öelda, et see samm õigustas ennast ja on toonud teatrile uut publikut ja teistsugust tähelepanu kui varem ning viinud nime sisuga kooskõlla.

Mulle tundub, et me hetkel olemegi Noorsooteatriga selles etapis, kus mingid suuremad muutused on läbi viidud ja hakkab üks kõige keerulisem ning samas ka huvitavam aeg, kuidas seda nn uut hoida ja edasi arendada ja edasi kanda. Veel tundub mulle, et ka loominguliselt on Noorsooteatril hetkel väga põnev aeg. Enda tööd kunstilise juhina mõtestaksin ma eeskätt selle nurga alt, et minu ülesanne on hoolitseda selle eest, et kõik teatri inimesed, kaasa arvatud mina ise, saaksid enda loomingulist potentsiaali võimalikult hästi rakendada ning arendada.

Sinu loometeed vaadates jääb mulje, et oled võtnud endale missiooniks lapsi ja noori teatri võlumaailma juhatada. Sa oled nii lastele mänginud, lavastanud kui ka Noorsooteatri noortestuudiot juhendanud. On see olnud sinu teadlik valik?

Lisaks olen ma veel olnud VHK teatriklassi juures, kuhu Lembit Peterson mind õpetajaks kutsus. Kuna ma ise sain just gümnaasiumi ajal ääretult hea kontakti teatriga, mis omakorda arendas mind inimesena ning ma jõudsin selleni, et teater võiks olla minu elu kutsumus, siis ongi noortega tegelemine tundunud kuidagi hästi loogiline ja loomulik valik. Kuna ma ise tean, kui hea ja väärtuslik oli noores eas teatritegemisega kokku puutuda, siis justkui tahan, et sarnane võimalus oleks ka praegustel noortel.

Aga rääkides noortele mängimisest ja lavastamisest, siis see tuli mulle kaasa Turu Kunstiakadeemiast, kus ma õppisin. Seal me tegelesime õppetöös väga orgaanilise osana ka lastele mängimise ja lavastamisega. Ma ei näe seda eraldi missioonina, aga see väljund meeldib mulle väga. Ma ütleksin, et see on hästi loomulik osa minu erialasest tegevusest. Muidugi tuleb olla tähelepanelik, sest ühele kindlale sihtgrupile mängimine ja lavastamine võib ära väsitada ja sa hakkad ennast kordama. Seda tuleb teadvustada ja sellega ma Noorsooteatri kunstilise juhina ka tegelen, et näitlejatel oleks eriilmelist tööd ja nad saaksid areneda. Selleks, et näitleja mängiks rõõmsalt ja tahtega noorele vaatajale, peab tal olema võimalus seal kõrval mängida ka teistsugusele publikule. Üks toidab teist ja vastupidi.

Samas on noore vaataja puhul väga lahe, et tema jaoks ei ole vahet, kas laval on otse lavakoolist tulnud näitleja või mõni nn superstaar. Tema vaatab ikkagi puhta lehena ja suhtub täiesti eelarvamustevabalt ning tema jaoks ei tule näitlejaga kaasa kogu muu tuntus ega teatriväline kõmu.

Liikudes nüüd peagi esietenduva Eva ja Indrek Koffi "Laste hotelli" juurde. Mis asutus see laste hotell siis ikkagi on? 

Väga hea eesmärgiga ja missiooniga loodud asutus, mille kutsus ellu üks naisterahvas, kellele tundus, et asi hakkab n-ö käest ära minema ja lastel on vaja kohta, kuhu tulla ja kus olla, kui vanematel on kiire. Iseenesest igati positiivne idee, aga hotelli juhataja saab ühel hetkel ka ise aru, et sellist asutust käigus hoides aitab ta ju ise ka kaasa olukorrale, et vanematel olekski mugavam, et neil on kiire ja nad ei pea oma lastega tegelema. Ja see mõte ei anna talle enam rahu ja ta otsustab pidurit tõmmata.

Mulle endale tundub, et kuskil veel põlvkond või paar tagasi, kui erinevad generatsioonid elasid ühe katuse all koos, toimus laste hoidmine ja nende kasvamine kuidagi lihtsamalt ja iseenesest. Eks vabadust oli ka kõvasti rohkem ja mõnikord mõtled isegi oma lapsepõlve mängude ja vabaduse peale ja imestad, et kuidas me üldse ellu jäime. Jumal tänatud, et vanemad osaliselt õndsas teadmatuses olid. Tänapäeval elatakse aga eraldi ja vanavanemaid ei pruugi üldse käepärast olla, nii et ma üldse ei välistaks, et nii mõnegi isa või ema mõtetest on läbi jooksnud, et miks ometi laste hotelli ei ole.

Eks neid alternatiivseid lastehotelle on terve meie ühiskond täis. Mul ei ole otseselt nutitelefonide vastu midagi, aga needki on muutunud lastehotellideks või ostukeskused on muutunud lastehotellideks. Lastehotell kui koht, mis sisustab laste aega. Eks ta murekoht meie ühiskonnas tänapäeval on. Aina loomulikumaks muutub, et me ei veeda koos aega ja ei igavle koos. Mulle tundub, et kogu vaba aega ei ole tarvis ära täita, võib ka lihtsalt perega koos rahulikult kodus olla.

Ma arvan, et meie lavastuse üks mõte võikski olla see, kuidas õppida neid "lastehotelle" elus vältima ja leida neid hetki, kuidas rohkem koos olla. Nii hakkad ka tahes-tahtmata üksteist märkama ja lähedaste soove tähele panema ja mõistma. Mulle meeldib Ülo Vooglaiu mõte, mille ta ütles ühes "Ööülikooli" loengus, mis kõlas umbes nii, et lastega koos veedetud aeg ei ole kunagi raisatud aeg. Nüüd, kui mu lapsed järjest suuremaks kasvavad, olen seda mõtet päris palju endale meelde tuletanud

Sellest näidendist jookseb ühe teemana läbi ka vanemate soov oma unistusi laste kaudu ellu viia. Kui sa oma laste peale mõtled, siis kui kerge või keeruline on neid aktsepteerida sellistena nagu nad on? Kui palju me üldse oma laste arengus ja maailmavaate kujunemisel kaasa rääkida saame ja tohime? 

Selles mõttes huvitav teema, et ma ise olen mõelnud, kui kahju mul on, et ma ei käinud muusikakoolis. Mu poeg on musikaalne ja õpib muusikakoolis kitarri ja solfedžot ja laulab, aga ta ei tunne sellest just meeletut rõõmu ning siis ma vahel mõtlen, et kas see, et ma motiveerin teda seal käima, on mingi minu realiseerimata unistus? Aga samas tal ju on selle peale annet ja muusikaga tegelemine avardab tema vaimu.

Eks tulebki proovida hinnata, mis see motivatsioon seal taga on, ning kui ta on juba piisavalt vana, et ise aru saada oma huvidest ja eelistustest, siis kindlasti teda ka kuulata ja temaga kaasa mõelda. Eks me paratamatult oleme lapsevanematena teinekord keeruliste valikute ees. Kahtlemata läheb vaja ääretut tähelepanelikkust oma laste suhtes. Tuleb osata julgustada ja aidata, kui näed, et lapsel on tekkinud millegi suhtes kirg, või ka lapse soove aktsepteerida, kui ta ikkagi oma tegemistes õnnetu on.

Selles näidendis ja lavastuses on oluline roll muusikal. Kui oluline muusika sulle endale on? 

Lavastuste loomisel ma sõltun päris palju heliloojast ja üldiselt teen koostööd samade inimestega, kellega mul on tekkinud hea partnerlus. Ma ise kuulan väga palju muusikat ja lavastuste puhul tihtipeale juba enne proovide algust tekstiga tööd tehes algab koostöö ka helilooja või muusikalise kujundajaga ning mingid ühised mõtted hakkavad vormuma. Nuku- ja visuaalteatrit tehes sünnibki väga palju läbi muusika ning mõnikord ei olegi mõtet alles proovisaalis olles midagi vaikusesse lavastada, sest muusika elustab stseeni ja nuku ja polegi võimalik, et see ilma muusikata tööle hakkaks.

Praegust lavastust olen teinud koos helilooja Mihkel Kuusega, kes alles alustab oma loomingulist teekonda, ning see koostöö on olnud hästi inspireeriv nii tema loodud muusika mõttes kui ka selles mõttes, et ta tajub ja näeb asju teisiti, kui mina kohati harjunud olen. Nendes esimestes töödes on alati mingi eriline ja habras tunnetus, mis hiljem juba professionaalsuseks areneb. Ma ütleksin nii, et helin nii kujunduslikus kui reaalses mõttes on minu jaoks hästi oluline.