Möödunud laupäeval esietendus Ugala teatri suurel saalis Eva ja Indrek Koffi kirjutatud "Laste hotell", mille seadis lavale Eesti Noorsooteatri kunstiline juht Mirko Rajas.

Nagu pealkirigi viitab, toimub näidendi tegevus hotellis, kus resideerivad valdavalt lapsed (on ka üks erand), kelle on sinna viinud vanemad, kel pole aega või võimalust nendega tegeleda. Laste hotell meenutab oma olemuselt lasteaeda, kuid selle vahega, et õhtuti sealt kedagi koju ei viida. Siiski ei tähenda see seda, et lapsed sealt üldse enne täiskasvanuks saamist välja ei saa – kui vanemad taas aega leiavad, saavad lapsed tagasi oma koju minna.

Ühel päeval tuuakse hotelli poiss Ahto, kes ei ole mitte tavaline inimlaps vaid koerkoonlane ja näeb maailma teise pilguga kui tema uued kaaslased. Ahto, kelle vanemad parasjagu taevast üleval hoidma peavad, mistõttu poiss hotellis elama peab, puutub inimeste keskel esimest korda kokku asjadega, mis inimeste jaoks on saanud tavapäraseks osaks igapäevaelus – näiteks puudutab tema hinge eriliselt muusika, mida ta esimest korda just hotellis kuuleb.

Nagu ka eelmisel suvel Eesti Noorsooteatris etendunud "Hommikuvalgus" näitas, ei tee trio Koffid ja Rajas klassikalisi printsessidest rääkivaid lastelavastusi (mis ju tegelikult ei ole ka halvad, sest ka neis on oma tarkuseterad), vaid lavale jõuavad väga mitmekihilised ja tugevalt erinevatele ühiskondlikele valupunktidele suruvad tükid, mis panevad väga sügavalt enda sisse vaatama ja ümbritsevat teravamalt hindama.

Kihte on "Laste hotellis" tõesti palju. Esimene murekoht, millele autorid viitavad, on üha enam ühiskondlikult süvenev ajapuudus, mis on jõudnud nii kaugele, et vanematel ei ole enam aega, et oma lastega tegeleda. Lapsed viiakse hotelli, antakse juhatajale suunised, mida võsukesele õpetama peab, ja tullakse talle järele siis, kui lapsele jälle päevas piisavalt ruumi on.

Nagu elus ikka, ei ole ka see olukord tegelikult ju täiesti mustvalge – näiteks Ahto vanematel ei ole võimalik oma last parasjagu kasvatada seetõttu, et koerakoonlased peavad mingitel ajaperioodidel taevast maa kohal hoidma. Võib-olla on sellistes olukordades lastele loodud hotell just hea lahendus? Et laps on hoitud ning tema eesti hoolitsetakse ajal, mil vanemad taeva ülalhoidmisega ametis on.

Küll aga kumab lavastusest tugevalt läbi mõte sellest, et laste jaoks on olulisim just kodustega koosveedetud aeg. Et nende jaoks on ilusatest tähtedest või korrektsest päevarutiinist olulisem see, et nende vanemad-hooldajad märkaks neid ja leiaks neile aega. Ega keegi ju maagiliselt aega juurde ei saa, vaid seda tuleb ikka ise osata võtta.

Etteruttavalt ütlen, et lavastus on laste jaoks õnneliku lõpuga, sest juhatajaproua otsustas, et iga vanem peab siiski ise oma lapsele aega leidma ja laste hotell ei ole koht, kuhu lapsed kuuluvad. Pärast sulgemisotsust helises veel korra juhataja telefon, kus avaldati soovi laps Juurika juurde hotelli tuua. "Teil ei ole nii kiire. Olge oma lastega koos," vastas juhataja kindlalt.

Eks see pidev ajapuudus ja kiire-kiire-kiire ei ole ainult lastevanemate pärusmaa, vaid üleüldisem probleem, sest aeg, milles elame, eeldab justkui pidevat rakkesolemist. Alati on lihtsam öelda, et ei ole aega, selle asemel, et kaaslasele-sõbrale-pereliikmele aega tekitada. Ega alati ju ei peagi midagi suursugust ette võtma, piisab vaid ühisest koosolemisest või väikesest jalutuskäigust.

Lisaks ajapuudusele võetakse tugevalt fookusesse laste valikuvabadus ise otsustada, mis neile meeldib või ei meeldi. Kui vanemad oma võsukesed hotelli viisid, andsid nad juhatajale teada, mida nad soovivad, et nende laps seal teeksid. Küll aga selgus üsna pea, et lapsed on justkui vanemate käepikendused, kes peavad hoopis vanemate unistusi täitma hakkama. Näiteks Miku vanaonu Jaan tahab, et poiss õpiks matemaatikuks ja Marceli isa soovib, et poeg hakkaks klouniks nagu ta isegi on. Üsna pea selgus, et hoopis Marceli suureks huviks on kõik numbritega seotud ja žongleerimine paneb kiiremini tuksuma Miku südame. Mingit valikuvabadust lastele ei antud, nemad pidid tegelema nende aladega, mis vanemate poolt oli ette öeldud. Kõik.

Eriti hästi ilmestab kogu olukorda see, kuidas Ahto, kelle isa juhatajale kindlat ülesannet, millega poiss hotellis olles tegelema peab, ei andnud, pidi samal ajal, kui teised oma toimetuste kallal nokitsesid, konkreetselt kastis istuma. See lapse kastisurumine võttis kogu olukorra kujundlikult väga hästi kokku.

Arusaadav, et vanemad tahavad oma lastele parimat, kuid sama oluline on anda lastele hääl ja õigus valida, mida nad teha tahavad. "Igaüks peaks saama teha seda, mida ta hästi oskab," kuulutas Mikk. Ka siin saab iga täiskasvanud peeglisse vaadata ja endal küsida: kas ma teen päriselt seda, mida ma soovin? Kas minu töö, eriala või muude asjadega tegelemine täidab mu tassi piisavalt?

Lisaks laste ja täiskasvanute omavahelistele suhetele, jookseb lavastusest läbi ka huvitav liin teistesse suhtumise osas. Kui koerkoonlane Ahto hotelli jõudis, pistsid sealsed elanikud karjuma, sest olid kuulnud, et koerkoonlased söövad inimesi. Laste ja täiskasvanute rõõmuks kinnitas poiss siiski, et inimesi koerkoonlased ei söö. Siiski oli see väga terav ja täpne näide sellest, kuidas neisse, kes on näiteks teise kultuurilise või rassilise taustaga, suhtuda võidakse – levivad mingi väleväited, mis võtavad justkui absoluutse tõe näo ette, ilma, et keegi tegelikult uuriks, kuidas asjad tegelikult on. Paratamatult jõudis mõte Ukraina sõjapõgenikeni, kes peavad erinevate valejuttude kiuste võõrsil hakkama saama.

Küll aga võitis minu südame see, kuidas teised lapsed Ahtosse suhtusid. Kohe, kui oli selge, et õhtusöögiks Ahto kedagi pintslisse ei pista, langesid müürid ja teda võeti kui oma, kuigi Ahtol on kuklas koera pea ja ta näeb maailma inimestest erinevalt. Ei ole oluline, milline on su kultuuriline, ühiskondlik, rassiline või majanduslik taust, vaid oluline on see, milline on su hing.

"Laste hotelli" lasvastuse üheks tugevaimaks elemendiks on Mihkel Kuuse loodud muusika, mis hoidis mõnusalt tempot ja oli nüansirikas. Ainus miinus, mille oskan muusikaga seoses välja tuua, on see, et oleks seda kõvasti rohkem tahtnud! Kuusk suutis väga täpselt muusikaga lisada lukku rikkust, mis kogu laval toimuva üheks sidus.

Kunstnik Anni Rajas on hästi lahendanud kostüümiküsimuse ja tegelased tänapäevastesse kostüümidesse pannud. Usun, et kui on soov läheneda lastele, kes istuvad saalis siin ja praegu, tuleb neile ka laval näidata, et teemad, millest räägitakse, on aktuaalsed siin ja praegu, sest nii nad suudavad ka enda eluga seoseid luua, visuaal on esimese kontakti saamiseks määrava tähtsusega. Küll aga igatsesin pisut elavamat lavakujundust, kuidagi väga tühjaks jäi see.

Kõige rohkem tekitasid minus lavastuslikult segadust Maryn-Liis Rüütelmaa loodud tantsud – jäi ebaselgeks, millist rolli need loos kannavad – kas need jutustasid osa loost või oli olid lihtsalt meelelahutuslikud vahepalad? – mistõttu mõjusid need kui võõrkehad.

"Laste hotell" on suurepärane näide lavastusest, mis kõnetab nii lapsi kui ka täiskasvanud. Selles on nii palju kihte, mida lahti muukida ning millele ka pärast eesriide langemist mõelda. Lavastaja Mirko Rajas kirjutas lavastuse kavalehes, et "Laste hotell" võiks olla üleskutse või meeldetuletus näitamaks, kui oluline ja viljakas on tegelikult inimkontakti otsimine ning nõustun, et see on mõte, mille saatel võiks pärast etendust koju sammuda.

Teos kõnetab eelkõige oma universaalsusega – see on tükk, mille üle saavad pikalt mõelda nii lapsed, kui ka täiskasvanud, pakkude seejuures palju rõõmu kui ka valusat reaalsust.

"Ja kui mõni laps läheb pärast selle lavastuse vaatamist koju ja julgeb vanematele rääkida, mida ta päriselt teha sooviks, millist pilli õppida või millises trennis käia, milliseid raamatuid lugeda, või julgeb väljendada oma kurbust, rõõmu ning küsida, küsimusi, nii lihtsaid kui ka keerulisi /---/, siis oleme selle lavastusega ehk midagi saavutanud ja mingi laengu andnud," sõnas Rajas kavalehes.