Artjom Astrov on hetkel Viinis elav ja töötav helikunstnik, kelle praktika on performatiivne ja tihti riivab ka teiste meediumide piire. Artjom on avaldanud albumid "Background music vol1", "When I see it. I dont see it" ja "Funny place" ning teinud helikujundused näiteks Ulfsak/Epner/Kangro lavastusele "Workshop" ja Ruslan Stepanovi "Nevesomostile", koos Stepanoviga on ta ka lavastanud "Performance STL'is" ja "Gangstarap". Astrov viibib hetkel Kanuti Gildi SAAL-i residentuuris, et koos mõttekaaslaste Till Megerle ja Kislinguga valmistuda kontserditeks "Guiding Light IV" ja "Guiding Light V".

(Artjom on päev tagasi Tallinna lennuväljal maandunud.) Mis tundega sa tulid siia seekord?

Peab ütlema, et väga hea tundega tulime. Hetkel tulime otse Viinist kõik koos ja kõik on väga exited. Oleme õnnelikud selle võimaluse üle, et saame alustada viis nädalat kestva residentuuriga. Algab loomeprotsess. Arendame edasi oma projekti "Guiding Light" ja üleüldse oma kunstipraktikat. Minuga koos on veel Michaela Kisling ja Till Megerle, kes on mu lähedased sõbrad ja partners in crime. Oleme koos juba mitu aastat väga tihedalt töötanud.

Kuidas sa jõudsid muusika ja kunsti tegemiseni?

See läheb kohe väga kaugele. Ilmselt on isegi raske panna mingit alguspunkti, kuna mu mõlemad vanemad on ka üsna loomingulised olnud. Nad on olnud nõukaaja rokiskeene keskel. See oli tol ajal the thing. See skeene oli kõige dünaamilisem ja huvitavam 80ndatel. Kino ja Akvarium. Mu isa oli DJ ja promootor, suhtles muusikutega ja korraldas kontserte. Kui üritus sai läbi, uksed pandi kinni, siis mängis illegaalselt lääne plaate. RUN DMC-d näiteks. Ta on isegi andnud välja esimese räpialbumi Nõukogude Liidus.

Sinu isa on käivitanud mingi teatav vastupanu või kehtivale korrale vastuvoolu ujumine, mis on sinu praktikas käivitav jõud?

See sõltub väga sellest ajast, milles me elame. Ma loodan, et see jõud ei ole sama, mis oli 80ndatel mu isal. Aga võib-olla see ongi, kui rääkida kaasaegsest kunstist, kui midagi teha vastavalt sellele ajale, sellele reaalsusele, milles me elame. Oluline on toimuvat mõtestada ja seda kanaliseerida.

Nagu mainisid, oma sõpradega hetkel Kanutis. See, mida me seal näeme, on järg praeguseks kolmeosalisele teosele "Guiding Light". Kirjelda, mis oli Guiding Light I, II ja III?

"Guiding Light" sai alguse videoseeriast. See koosnes kolmest osast. Neljas osa sündis umbes aasta aega tagasi Kunsthalle Wieni ettepanekul. See on siis järg videoseeriale, kus tegime sama asja, aga viisime selle ekraanist välja, lavale. Koos publiku ja instrumentidega. Me ise kuidagi nimetasime seda kontserdiks, sest kontserdiformaat oli alguspunkt. Meie töös on läbiv joon see, et seda on raske paigutada ühte formaati. Inimesed küsisid pärast: "Oli see kontsert? Oli see performance?". Mulle meeldib selline lähenemine.

Seda projekti kirjeldavas tekstis te kasutate sellist mõistet nagu süvahäng. Kas sa oskad natuke avada, mida see mõiste teie jaoks tähendab?

See oli meie kalli sõbra ja kaasamõtleja välja pakutud kirjeldus meie loomeprotsessile. Aziza Harmel on tema nimi. Ma arvan, et see pärineb antropoloogiast. See tähendab seda, et me ei lähene ainult intellektuaalselt-teoreetiliselt koostööle, aga sinna põimub sisse ka "hängimine". Sellisel viisil, et see võib kesta päevi, terve suve. Mida iganes, isegi aastaid. Siin on raske mingeid piire joonistada, kust algab töö ja kus on sõprus. Selline see süvahängimine on. Ja ei muuda ainult tööprotsessi, vaid ka tööd ennast. See mõiste on aluseks kõigele, mida me koos teeme.

Kui mõtled selle loomeprotsessi peale, kas oskad meie silme ette maalida pildi, kuidas see välja näeb? Mainisid, et teid on praeguses versioonis kokku neli. Te tulete ruumi, mis siis saama hakkab?

Meie praktikad on väga erinevad. Kui Till näiteks tegeleb joonistamisega, siis meie Michaelaga valdame paremini ajapõhiseid meediume, milleks on enamasti muusika. Mina toon sisse performatiivsete elementidega töötamise, tänu oma kogemusele Eestis. Me teeme enda erinevatest panustest mixtape'i. Seal on koos video, joonistused, poeesia, sõnad, muusika. See on põhimõtteliselt muusikal. Imelik, sest muusikal on minu peas eelkõige Broadway. Aga kui mõtlen sellele, mida me teeme, siis võib öelda, et see on muusikal. Mõnikord nimetatakse meid bändiks, mõnes mõttes, jah, me käitume nagu bänd. Kuigi mängime koos pilli ja laulame, ei julgeks ma ise meid küll bändiks kutsuda. Võib-olla parim viis kirjeldada olekski öelda, et see on poolfiktiivne lugu bändist. Me oleme ise natuke väljaspool sellest bändist.

Selle teose loomise juures on väga oluline see, et te olete kõik sõbrad. Kuidas on sõpradega koos töötada?

Sõbralik. Meil ei ole reegleid, kuidas töötada. On ideed. Need voolavad üsna kergesti, kui oleme koos. Viskame ideed õhku, remiksime neid. Kõigil on võrdne võimalus öelda ei nendele ideedele või panna neid muusse konteksti, panna neid teistmoodi tööle. Üsna loomulik on see protsess seni olnud. Muidugi, alati ei ole ainult päike, aga siiski, üsna kerge on.

Kuidas sellises koosluses jaguneb autorlus?

Me ei ole seda väga palju arutanud, aga see töötab umbes nii, et paneme sisse asju, mis on väljaspool meie triot loodud. Näiteks Till toob oma joonistused, mille ta on oma stuudios valmis teinud. Mina toon oma vanu sketše ja nii edasi. Mitte kõik ei ole sündinud seal kolmekesi ühes ruumis olles. See on kõik "Guiding Light", aga samas me võime iga hetk oma panuse sealt välja võtta ja kasutada seda oma isiklikus praktikas. Niimoodi see jooksebki, sisse-välja.

Praegu sa elad suurema osa ajast Viinis. Mis tundega toote selle projekti meie kunstivälja konteksti? On see mingi mõte, millega tegelete, et publik võib olla natuke teistsugune?

Seda kogemust saavad mu kolleegid praegu endale luua. See on osa sellest, miks nii lahe on reisida ja neid kogemusi vahetada, tutvuda inimestega. Mul endal on raske võrrelda, sest ühest küljest on kõik samasugune, samas midagi ei ole samasugune. Kõik on erinev. Öelda, miks see nii on, on nii keeruline, nii kompleksne. Need ei ole praeguses momendis eksisteerivad põhjused. Need on nii suured blast'id, ma ei suudaks seda hoomata. Võib-olla keegi ei suuda. Ma ei ole suur võrdluste fänn. Mu käest küsitakse kogu aeg, kuidas elu Viinis siinsest erineb. Ma ei tea, ausalt.

Kisling ehk Michaela Kisling on Viini Kunstiakadeemia vilistlane, kes töötab ja elab Viinis. Tema töid on eksponeeritud Hyperrealitys, Viinis ( 2021); Viini Kunsthalles (2022); MAK'is, Viinis (2022); Kunsthalle Feldbachis, (2022) ja Viini Volkstheateris (2022). Michaela Kisling teeb koostööd kunstnikega nagu Hans Schabus, Artjom Astrov, Till Megerle ja Aziza Harmel. Hiljuti andis ta välja albumi "Old Life" plaadifirma Serious Serious alt.

Eksperimentaalse kunsti ja muusikaskeenega seotud inimeste poole pöördudes esitab Kislingi looming väljakutse formaalsete struktuuride petlikkusele, dekonstrueerides harmoonia keerukusi läbi omapärase stiili arendamise, mis segab uued meediumid kokku kummaliste ja tõrjutud tunnetega. Tema heli- ja videotööde puhul on tegemist spontaanse koostööga teiste luuletajate ja kunstnikega, hägustades identiteedi ja autorluse piire.

Till Megerle kunstipraktika hõlmab maali, joonistamist, videot ja fotograafiat. Tema teosed käsitlevad sotsiaalset ja kehalist dünaamikat, olles inspireeritud popkultuurist ja ajaloost. Koos muusikute Artjom Astrovi ja Kislingiga veab ta bändiprojekti "Guiding Light". Megerle elab ja töötab Viinis, kus ta õpetab ülikoolides Academy of Fine Arts ja Academy of Applied Arts.

Artjom Astrov on Viinis elav ja töötav muusik. Tema eklektiline kompositsioonistiil hõlmab nii produtseeritud kui ka leidheli, digitaalset helitöötlust ja laulukirjamist. Performance-etenduste helikujundjana on Astrov töötanud välja eripärase minimalistliku lähenemise, mille kandvd elementidid on heli ruumilised ja kontseptuaalsed omadused. Artistinimede all Benzokai, rin la ja viimasel ajal lihtsalt Artjom on ta välja andnud mitu EP-d leibelite alt nagu Quantum Natives, Baba Vanga, Trash Can Dance ja Serious Serious, millest viimase asutaja ta ka ise on.

Kuula täispikka intervjuud ja Artjomi heliteost.