"Kui ma koolis õpetajana räägin mustvalgetest vanameestest nagu Kitzberg, Vilde ja Tuglas, siis ma pean alati selgitama neile, et mis vanamehed need on ja miks nad peavad neid teadma ning siis ma ütlengi, et need vanamehed olid tol ajal ühiskonnas arvamusliidrid," selgitas Wimberg ja lisas, et tänapäeval võib mõelda, et nad on mustvalged vanamehed õpikus, aga kunagi teati neid laiemalt ühiskonnas kui mõtlejaid. "See oli kirjaniku kuldaeg, sealt tuleb ka termin kirjanikuhärra."

Tänapäeval on olukord veidi keerulisem. "Ma ei ole kindel, kas kirjanik peab üldse ühiskonda teenima, pigem on inimene kirjanik ikkagi seepärast, et talle meeldib ennast kirjalikult väljendada, tal on huvitav ja hea seda teha ning tulemuseks on mingi raamat," tõdes ta ja mainis, et ei peakski küsima, kas kirjanik on ühiskonnas oluline. "Pigem on oluline, kas kirjanikul on hea kirjutada."

"Kirjutatu ühiskondlik mõte võib olla selles, et lugeja tunnetab mingil hetkel, et teised mõtlevad ka nii, et tema pole see ainus väärakas, kes mõtleb millestki nii," mainis ta ja lisas, et see on väga vabastav tunne. "See on kirjanduse lunastav efekt."

Tema hinnangul on suur probleem, et eesti keele ja kirjanduse õpetajateks on samad inimesed. "Ma olen märganud, et emakeele õpetaja tunneb end tihti mugavalt just keelt õpetades, aga kui ta õpetab kirjandust, siis ta ei tunne end nii vabalt," ütles ta ja lisas, et minu arust peaks need õpetajad lahku lööma. "On osad, kes ei taha neid välteid kogu aeg õpetada."

Kirjandusest rääkiva õpetaja puhul on Wimbergi sõnul oluline just kirg. "Stiihiline, metsik ja seestpoolt lõõmav kirg, mitte naeruväärne, vaid tõsiseltvõetav, selline, et kui klassi uks kinni kukub, siis ta kehtestab klassis oma maailma," kinnitas ta ja lisas, et õpetaja peab tahtma kehtestada kirjanduse ruumi.

"Ma ei kasuta koolis sellist terminit nagu kohustuslik kirjandus, ma nimetan seda kirjandusprojektiks ja ma jõuliselt suunan neid valima tänapäevast kirjandust, et nad alustaksid oma kirjandusega tutvumist sellest, mis on tänapäevane," mainis ta ja lisas, et see on tema sõnul pedagoogiline alustõde, et tuleb alustada lähemalt ja minna kaugemale.

"Mind ärritab tänapäeval see, kui räägitakse, et kirjandusel ja tüvitekstidel on funktsioon rahvuskeha toota, see on teisejärguline, sest kui ma küsin endalt, et keda ma teenin kirjandustunnis, siis ma ei ole seal Eesti vabariigi kodanik, ma olen seal Voltaire'i kirjasõna vabariigi kodanik," rõhutas ta ja lisas, et seal ei ole riigipiire, vaid seal on ainult inimese vaim. "Kui me räägime kirjandusest kui ideoloogilisest nähtusest, siis see pisendab seda, see muudab kirjanduse mingiks ideoloogiliseks tööriistaks."