Inimarengu aruanne aitab mõista, kuidas vaimne tervis ja heaolu, mis inimestel on või ei ole, või on mingil tasemel, mõjutab meie ühiskonna arengut laiemalt. Sealjuures aitab aruanne mõista ka ühiskonnast tulenevaid mõjutegureid, millega vaimset tervist kujundada.

"Teadustekstidest erineb ta ka sõnakasutuse poolest, siin on ka selliseid tekstikaste, mis ilmestavad teaduslikku lähenemist kogemuslugudega ja kus on praktilisi näpunäiteid stressi või digitegemistega paremaks hakkama saamiseks," sõnas Sisask.

Samas on sisu suunatud ka otsustajatele, kelle võimuses keskkondi kujundada ja investeerida tõenduspõhisesse ennetustöösse. "Inimene on see kõige-kõigem, tema vaimsesse tervisesse investeerimine tagab, et ühiskond üldse toimida saaks."

Vaimse tervise ravi on Eestis killustatud

Vaimse tervise häirete levik Eesti täiskasvanud rahvastikus on suur, sh ligi pooltel on mõni vaimse kurnatuse ilming. Kurnatus või üleväsimus ei vaja Sisaski sõnul veel iseenesest ravi, kuid see on tihtipeale eelseisund haigusele ja kui endale õigel ajal tähelepanu ei pöörata, saab sellest kasvulava näiteks sellistele psühhopatoloogiatele nagu depressioon ja ärevus, mis on juba psüühikahäired.

"Stress on iseenesest hästi loomulik osa meie elus, ilma stressita oleme apaatsed ja tegutsemisvõimetud, aga kui seda saab liiga palju, liiga intensiivselt või see kestab liiga pika aja jooksul ning inimesel ei ole stressirohketest olukordadest taastumise võimalust, siis on see eelmäng vaimse tervise probleemidele," rääkis Sisask.

Põhjuseid, miks eestlased on niivõrd kurnatud, on mitmeid. "Kõigepealt me oleme väga nõudlikud iseenda ja teiste suhtes. Lastele on koolis väga suured nõudmised. Andmed näitavad, et kui lapsed lähevad kooli, tulevad nad päris kenasti toime, teismeeas lähevad aga koolikeskkonna nõudmised väga suureks," tõdes Sisask.

Ta tõi näite, et koolilapse päeva töötunnid võivad tihti olla suuremadki kui tema vanematel. "Üldistades seda näidet koolikeskkonnast, kus nõudmised inimesele ja ressursid – näiteks ajaressurss, mis tal on nende nõudmiste täitmiseks – ei ole tasakaalus, seda sama näeb ka töökeskkonnas väga palju. See algab ülemäärase stressiga, millest võib kujuneda psüühikahäire."

Ka keskkonnaga on Sisaski hinnangul võimalik tasakaalu säilitamist toetada või oluliselt rikkuda. Kui inimene ei tunne end oma keskkonnas turvaliselt, tal pole piisavalt tuge teiste inimeste, keskkonna või riiklike institutsioonide näol, on see väga suur oht tema vaimsele tervisele.

Sotsiaalteadlase sõnul lasub vastutus ka organisatsioonil, kus inimene töötab. "Vaimset tervist küll defineeritakse läbi selle, et see on heaoluseisund ja hästi suurt rõhku pannakse inimese enesehoolele ja -abile, kuid vaimne tervis on ka pidev kohanemisprotsess. Inimese kohanemisvõimel on aga piirid."

Sisask selgitas, et kui organisatsiooni töökultuur on selline, et see kuidagi ei toeta inimese terveolemist, siis sellel inimesel pole võimalik lõputult kohaneda nende nõudmiste või tingimustega, mis on teda kahjustanud.

Inimese vaimse tervise raviteekond on Eestis segane ja killustatud, leiab Sisask. Vaimse tervise püramiidi, mis on olnud Eestis ka vaimse tervise rohelise raamatu alustala, kõige laiem kiht on eneseabi, mida inimene vajab igapäevaselt ja mis eriti midagi ei maksa.

Püramiidi tipus on psühholoogid ja psühhiaatrid, keda igapäevaselt vajada ei tohiks, kui inimesed ise ja nende keskkond nende eest hoolt kannab. Kogukonnad ja esmatasand on püramiidi keskel, seal paiknevad institutsioonid nagu perearst ja muud spetsialistid, niisamuti perekond, kool ja töökaaslased.

"Eestis oleme me tegelikult selle püramiidi tipuosas kriisis küll. Meil ei jätku vaimse tervise spetsialiste ja selles on mitu põhjust. Üks on see, et neid ongi vähe, kui me võrdleme ka suhtarve naaberriikidega, siis neid võiks olla rohkem. Meie spetsialistid vananevad ja järelkasvu ei tule piisavalt," rääkis Sisask.

Teine põhjus on, et Eesti inimesed üritavad ise hakkama saada ja kogukonnalt tuge saamata otsivad abi psühhiaatrilt. "Abi osas ka on astmeline lähenemine kõige parem, et inimene saab abi sellelt tasandilt, mis tema seisundile ja probleemile kõige paremini suudaks seda abi pakkuda."

Sisask tõi näite, kuidas näiteks kurnatuse või suhteprobleemide puhul otsivad inimesed abi psühhiaatrilt, kelle juurde tegelikult minna vaja poleks.

"Inimene võiks saada abi ja nõustamist palju madalamatel tasanditel. Ja kui me jõuame selle ennetusega sinna, et me täidame ära need püramiidi varasemad kihid reaalsete tegevustega, kus inimene tunneb, et ta on toetatud ja hoitud, siis ilmselt jätkub neid psühhiaatreid ja psühholooge nendele, kellel on tõesti tegemist probleemidega, mis vajavad sekkumist ja ravi."

Suitsiidide arv on Eestis liiga suur

Eesti on inimarengu tasemelt jõudnud maailma kõrgema inimarenguga riikide hulka. Vaimse tervise probleemid on sellest hoolimata kasvutrendis. Ühe, ka paradoksaalselt veidi positiivse põhjusena tõi Sisask välja teadlikkuse tõusu ja häbimärgistamise vähenemise Eesti ühiskonnas.

"See on ka üks põhjus, miks diagnooside hulk on aasta-aastalt suurenenud, inimesed pöörduvad rohkem, nii et selles kurvas statistikas on see oma väike positiivne märk juures," ütles Sisask.

Sisask, kes on palju tegelenud ka suitsiidiuuringutega, nentis, et suitsiid on rahvastiku elujõu peegel. Suitsiidi tagajärjel sureb Eestis igal aastal keskmiselt 200 inimest.

"See on kindlasti liiga suur number. See näitab, et tasakaal murdumatuse ja kohanemise vahel on paigast ära, et inimene valib selle tee. Ta ei tunne, et on võimalik abi leida, oludega kohaneda ja seal taga võib olla vaimse tervise häire, aga ka palju psühhosotsiaalseid mõjutegureid, mis seonduvad suhetega, mõnikord ka majandusliku olukorraga."

Vaimse heaolu üks märksõna on Sisaski sõnul tasakaal. Kui vaimse tervise üks suur riskitegur on üksildus, siis mõnele inimesele ei tähenda üksiolek alati üksildust.

"Üksildus on see emotsionaalne ilmajäetus sellest, mida ma tegelikult sooviks. Tähendusrikkuse annab elule see, kui mul on tähendusrikkaid suhteid ja tähendusrikkaid tegevusi," sõnas Sisask.

Suhete skaala ei pea seejuures olema väga lai, vahel jäävad suhted isegi pinnapealseks, kui tutvusringkond on liiga suur. "Kui on kas või mõned inimesed, kellega on väga emotsionaalselt tihe suhe, siis võib see inimese heaolu jaoks juba väga palju tähendada," ütles Sisask.

Inimarengu aruande andmetest nähtub, et kui inimesel on töö, on see igal juhul parem kui see, et ta ei tööta. "See võiks olla tähendusrikas töö – töö, mis talle sobib, meeldib ja mida ta teeb rõõmuga, tundes, et kellelgi on seda vaja. Väga tähtis on vabatahtlik töö kogukonna heaks ja koosloomelised ettevõtmised, need loovad inimestele palju vaimset heaolu," rääkis sotsiaalteadlane.

Aruanne toob ka välja, et vaimse tervise valdkonnas on olemas omamoodi heaolutööstus ja erinevaid eneseabi- ja teraapiavõtteid pakutakse väga palju. Ühest küljest võib see olla väga hea toetus eneseabile ja -hoolele, ent tasub mõelda, kas neid võtteid on uuritud ning kas neil on loodetav toime või mitte.

"Kui neid võtteid laiemalt levitama hakata ja selle jaoks ka avalikku raha investeeritakse, siis võiksid need olla kindlasti tõenduspõhised. Näiteks vaimse tervise esmaabi või vaikuseminutid, sellised oma tähelepanu ja meeleseisundi reguleerimise võtted," lausus Sisask.

Lisaks on tema sõnul meetodid, mis pole küll tõenduspõhised, kuid ilmselt ka ei kahjusta inimest.

"Kui mul on kivikene, mida peos hoides tunnen, et olen hoitud ja saan energiat või meeldib mulle käia iga nädal kundalini joogas ja kogeda kongihelisid ning vibratsiooni, mis sealt tuleb, siis see on OK," rääkis Sisask ja lisas, et siiski on terve hulk selliseid meetodeid, mis potentsiaalselt inimest kahjustavad ja mille taga on tõenäoliselt puhas ärihuvi.

"Inimene võiks ikkagi mõelda, kas tasub sellesse oma raha investeerida. Kui on tegemist sissejoodavate vedelikega, siis mõelda, kas ma tõesti usaldan seda suvalist vedelikku rohkem kui ravimiameti kontrollitud tabletikest."

Raamatukogud võiksid inimesed uuesti kokku tuua

Aruanne toob ka välja, et üksindus on 21. sajandi üks epideemiatest. Huvitaval kombel võivad inimesed suurlinnades, kus nad üksteise keskel eksisteerivad, üksildust palju dramaatilisemalt kogeda kui hajali asustatud maapiirkondades. "Neil on küll inimesed ümber, ent hinges on suur tühjus," nentis Sisask.

Üks viis, kuidas inimesi rohkem kokku tuua, võiks olla läbi raamatukogude. "Kui vaadata kaasaegseid kontseptsioone, kuidas raamatukogusid üles ehitatakse ja planeeritakse, siis need on koosolemisekohad. Üks näide on Oslo linnaraamatukogu, mis iseenesest on suur viiekorruseline klaaskuubik ja kui sinna sisse lähed, on see inimestest tulvil ning nad kõik teevad seal midagi," kirjeldas ta.

"Seal pole vaikust, kohustust olla tasakesi. Tule, ole kellegi teisega koos ja tee seda, mis sul on parasjagu mõnus teha. Ma ootan huviga, kui Eesti rahvusraamatukogu renoveerimine valmis saab, milliseks paigaks see kujuneb, kas peab vait olema või on suhtlemist soodustatud," lisas ta.

Ta nentis, et on kohutavalt kahju, et väikestes kogukondades raamatukogud kinni pannakse. "Pigem võiks mõelda, kuidas neid saaks edasi arendada. Võib-olla saab sinna elu juurde tuua."

Vaimse tervise jaoks olulist kogukonna toetust kohtame praegu ideaalkujul harva, leiab Sisask. Selleks, et muutust tuua, tuleb tema sõnul kasvatada üles uued põlvkonnad, kes mõtlevad teistmoodi.

"Juba näeme noorte hulgas, et nad mõtlevad globaalsetest probleemidest teistmoodi, nende kogukond on suurem ja laiem kui ainult oma korteriühistu, nad saavad aru, et me siin Eestis ei ela teistest isoleeritult. See seljakott, mis elukaare perspektiivist kaasa pakitakse, saadab meid terve elu kuni vanemaeani välja."

Kui vaadata inimese elukaart, siis väidetavalt suurema osa sellest, millised inimesed meist saavad, määravad esimesed eluaastad. Selleks, et lapse elukeskkond oleks toetav ja turvaline, tuleb tema tundeid aktsepteerida, mitte tühistada.

Sisaski sõnul oli tema vanemate põlvkonna puhul tavaline, et laps lasteaeda või vanavanemate juurde viies nuttes maha jäi. "Või kui ta parasjagu ei nutnud, siis vanemad hiilisid minema ja kui laps avastas, et ta on üksi jäänud, siis jällegi ta oli šokis. See, mis tema tundis, ei lugenud palju, sest seda teemat ei vaadatud nii," sõnas Sisask.

Oma laste ja lastelaste pealt vaadates nentis Sisask, et mustrid on paljuski muutunud. "Üheaastasele lapsele juba seletatakse asju, millest võib-olla mõtled, et kas ta sellest aru saab: ma lähen nüüd sinna, olen nii kaua ära ja tulen siis tagasi ja sina oled nüüd siin. Ta võib korraks nutma hakata, aga ta aktsepteerib seda ja tema tundeid on austatud. Neid ei ole tühistatud," rääkis naine.

Sisask kohtub palju eesliinil olevate psühholoogide ja psühhiaatritega, kellel tema sõnul on hea meel, et nende töökoormust püütakse vähendada läbi selle, et inimese igapäevakeskkonda parandades ta psühhiaatreid nii sageli ei vajaks.

"Aga nende projektide käigus olen ka kogenud seda, et kui räägid ilusat juttu ja mis kõik võiks parem olla, siis psühhiaater võib öelda, et see kõik on tõsi, aga hoopis teine tunne on, kui ma olen kabinetis ja mu vastas on noor inimene, kelle eluisu on kadunud. Mõlemat on vaja, on vaja ennetust ja ravi, ei ole põhjust neid vastandada."

Kultuurisoovitus. "Ma väga armastan käia vaatamas lavakunstikooli etendusi. Viimane tõeline elamus oli "Tiit Pagu", mida Salme kultuurikeskuses mängitakse, väga soovitan vaadata. Teine soovitus on raamatusoovitus. Pärast seda pikka protsessi, kui minu enim loetud raamat oli inimarengu aruanne, olen otsinud endale kergemat kirjandust ja väga mõnus on Jojo Moyes. Ta on võib-olla kaasaegne Jane Austen. Sellised suhtelood, väga mõnusas stiilis kirja pandud, eesti keelde väga hästi tõlgitud, tõesti soovitan öökapiraamatuteks," sõnas Sisask.