Kes on Anna Trell ja miks sa anonüümseks jääda soovid?

Anna Trell on lõbus mitmepealine ja -käeline kunstnik, mistõttu ta jõuab ka rohkem teha. Ta on koostöö ja sõpruse essents. Tal on kindel kehastus, kes teeb tööd ja kes on ühisorganism, mis teeb hästi palju kompromisse, diskuteerib palju ja on natuke skisofreeniline. 

Mida annab varjunime kasutamine? 

Kuna õppisime koos koolis ja hästi loomulikult aitasime üksteist, kooli ajal sa ikka ei maksa oma sõbrale. Meil tekkisid mingid konfliktid, kas keegi teine lihtsalt aitas, toimetas teksti või põrgatas ideid, või on see ühisteos? Oleme kõik naised ja sõbrad omavahel ja tekkis küsimus, et miks me ei saa normaalselt koostööd teha? Otsustasime oma nägude ja nimede avalikuks tegemisest loobuda. Kui tahame koostööd teha, siis las see räägib enda eest. Selle pärast panimegi talle nimeks Anna Trell. See on kõik veidi ka naljaga, see on nali institutsioonide kulul. 

Anna Trell on midagi, mida ei ootaks kuulda kunstniku ateljees, vaid pigem ehitusplatsil. Te kõik olete noored skulptorid, kas noored skulptorid töötavadki tänapäeval pigem trelli, käsipuuri ja ehitusvahenditega kui pühalikus vaikses ruumis savi ja marmoriga? 

Minu arust ei saa enam tänapäeval väga ühe meediumiga piiritleda. Isegi kui oled väga klassikaline maalija, siis trelli tuleb ikka kasutada, tahad või mitte. Ma isegi ei ütleks, et Anna Trell on tingimata skulptor. Õnneks tänu sellele, et meil on mitu kätt, võime töötada suuremahuliselt. Näiteks oma viimases töös läksime tavaskulptuuri raamist välja. See oli pigem graafika poole kalduv teos. Kasutasime tsüanotüüpiat. See on väga huvitav ja ettearvamatu tulemusega meedium. 

Kas Anna Trell lubab teil isiklikult teatavat peitumist? Ehk saate käsitleda teemasid, mis indiviidi või üksikisikuna enda loomingus oleks liiga isiklik? 

Absoluutselt. Toon kohe näiteks meie esimese skulptuuri. Kolm alasti naist hoiavad üksteisel käest kinni üksteisele toetudes ja taha kummardudes, et mitte kukkuda. Seal oligi see, et kolmekesi on ikkagi palju rohkem julgust paljana keset suurt saali seista ja oma uskumuste ja mõtete eest seista.

Ma tunnen, et isiklikus praktikas ma ei tegele teadud küsimustega, mind ei huvitaks paljud asjad. Läbi Anna Trelli ma saan ka näiteks feminismi teemat rohkem uurida kui oma praktikas saaksin. 

Kes on Anna Trelli eeskujud?

Neid kolleege on palju, kes on tugevad naised, kes julgevad ja tõstavad häält. Meil Eestis on väga hea olukord. Tundub, et naistegijad on väga vahvad ja toredad. Kindlasti Edith Karlson ja Kris Lemsalu, kõige suuremad nimed. Aga igal tasandil on neid ühendusi ja sõprusi palju.

Minu arust on väga tähtis et meie reaalsused on omavahel nii lähedal. Inimesed on kas sõbrad või klassikaaslased. Seal on alati palju koostööd taga, mis on minu arust suurim väärtus. 

Teie kaks senist teost on sarnaselt su mainitud nimedele suuremõõtmelised ja kasutavad ära skulptuuri ja installatsiooni võimet olla monumentaalne. Mis sa arvad, miks praegusel ajal paljud noored kunstnikud tegelevad pigem pisiplastikaga? 

Kahjuks on need põhjused väga banaalsed. Esiteks, see on kallis. Teiseks, see on raske. Ma ei kujuta ette, kuidas selliseid asju üksi ära teha. See oleks väga-väga suur väljakutse. Isegi kolmekesi seda skulptuuri teha oli väga intensiivne ja raske kogemus.

Materjal dikteerib väga palju. Sa ei saa panna materjali kiiremini kuivama, näiteks See oli väga intiimne protsess, kuidas kaks paari käsi võtab kolmandast vormi. Peale seda ei tahtnud veidi aega üldse näha ega suhelda üksteisega.

See teine teos tegelebki nende raskete momentidega ja kutsubki inimesi maha istuma ja rääkima. Vahepeal ongi näost näkku väga raske midagi öelda. Siis mõtlesimegi, et kirja kirjutamine oleks hea võimalus sõnastada neid probleeme ja küsimusi, mis jäid vastamata.